Alustame jagamisringiga, järgneb väestav harjutus, teemakohane süvitsiminek ja vabastava hingamise sessioon, kus kõik hingavad koos. Lõppeb jagamise ja ommilaulmisega.
Väge mõistame me Väepunkti hingamisõhtutel tähenduses „energia, universaalne energia või elujõud”, samas tähenduses, nagu jaapanikeelne ki ja hiinakeelne chi. Väeline inimene on oma väest teadlik, on sellega kontaktis ja teab, kuidas seda rohkendada. Väe suurendamiseks on loendamatu arv eri meetodeid. Vabastav hingamine on neist üks kõige nauditavamaid, andes inimesele ka lõõgastuse ja meelerahu, armastus- ja tänutunde, tugevama tervise ja juhatades elus keskenduma positiivsusele, ehk teisisõnu valima olemise pigem valguses kui varjus. Loe edasi. Väe rohkendamiseks on ka teisi tehnikaid, näiteks toetumine juurtele ja ühendusele esivanematega.
„Hingedeaeg on harras ja pühalik aeg, kus kõik elavad on üllalt ja siiralt meelestatud, looduski on vaikne ja sume. Elavana on püsinud kujutelm, et siis hinged tulevad koju omaste manu võõrsile. Neid võetakse lahti uksi vastu, tervitatakse ja palutakse sööma. Kogu hingedeajal või vähemasti nn hingeõhtuil (tavaliselt laupäeviti, aga ka esmaspäeviti või neljapäeviti) tehakse nendega juttu, hüütakse nimepidi, küsitellakse ja kõneldakse oma elust, pannakse toitu ööseks lauale või jäetakse vähemalt sööginõud kaanteta lahti, et hinged pääseksid ligi.
Katoliku ajal kinnistati hingedepäev teatud tähtpäevale (2. XI), mil majaisa katab saunas laua, kutsub kõik surnud sugulased niipalju kui mäletab nimepidi sööma ja saadab nad pärast taas minema, paludes põllule ja niidule mitte äpardust sünnitada.
Hingedeaja pärimused ei huvita meid ainult usundilooliselt, vaid samuti ka rahvapsühholoogiliselt: nendest hoovab elutundeliselt nii omapärast armastust omaste ja kodu vastu, nende kaudu võime aimata oma esivanemate usku hinge surematusse, mitte iga isiku üksikhinge, vaid niiütelda hõimuhinge kui põlvest põlve püsiva vaimujõu kaudu. Meie esivanemate elukäsitluse aluseks ja usundi põhituumaks oli elu loomulik ja orgaaniline jätkumine, olevase sõltuvus minevasest, veresuguluse kõikehaarav ühtekuuluvustunne ja sellest väljavõrsunud harras esivanemate kultus, mida täiendab veel inimese ja looduse samaväärsuse printsiip ja vastavalt sellele ka tugev ja hell ühtekuuluvustunne kogu loodusega.
Kogu kodukäijate ja kuradite, krattide ja puukide, sortside ja kuntside üleloomulik maailm, idee surnust kui võimalikust pahatahtlikust kodukäijast, keda on vaja tõrjuda ja kodust eemal hoida, on märksa uuem ja võõrsilt laenatud, tekkinud harmoonilise mõtteviisi ja elutunde degenereerumise ajal orjaaja sajanditel. (Lühendatult Oskar Looritsa raamatust „Eesti rahvausundi maailmavaade”).
Üritusel me tutvustame end ning räägime sellest, kuidas keegi meist hoiab sidet esivanematega, oma pere hingedeaja kommetest ja juhustes, kus oleme tundnud tuge esivanematelt. Süvitsiminekul kohtume ja tunneme ühendatust esivanemate hingedega. Järgneb hingamissessioon Algallika afirmatsioonidega. Lõpus vahetame muljeid kogetud hingamiselamustest, jätkame ommides ja lõpetame väeringiga.
Alustame jagamisringiga, järgneb väestav harjutus, teemakohane süvitsiminek ja vabastava hingamise sessioon, kus kõik hingavad koos. Lõppeb jagamise ja ommilaulmisega.