Filmi “The Quest For The Cure For Cancer” ingliskeelse teksti lühikokkuvõte.
Autorite andmetel on USAs igal 2. mehel ja igal 3. naisel võimalus jääda oma elu jooksul vähktõppe. Vähiravi on üks suurimaid majandussektoreid.
Kaasaja meditsiini korrumpeerunud süsteem on loobunud kõigi oma kunagiste harude – homöopaatia, taimravi jms keha süsteemselt toetavate harude edasiarendamisest ja jätnud alles üksnes farmakoloogial põhineva haru, mis oli kunagi kasulik Rockefellerite dünastiale.
See tähendab, et näiteks USA ravimiameti FDA jaoks ei eksisteeri ravimtaimedest, vitamiinidest, mineraalidest ega muudest toidulisanditest tingitud paranemisefekte, vähiravis tunnistab see ametkond üksnes operatsioone, keemia- ja kiiritusravi. Esimesega lõigatakse vähiklomp kehast välja, teisega mürgitatakse vähirakke ja kolmandaga põletatakse neid, teatades siis uhkelt, et saime vist lahti. Kuid ei pruukinud saada.
Rinnavähiuuringutega muljutakse rinda ja pannakse röntgenkiirgusega vähirakud paljunema. See on isegi uuringutega tõestatud.
Inimestele keelatakse õigus valida ohutum ja toetavam taimravi. Nende seisukoht on, et need pole normaalsed, kes ei lase end ravida ravimitega ja vaktsineerida. See on täielik vastandtõde looduslikule maailmale, holistilisele maailmale ja holistilisele meditsiinile.
Tegelikult on inimkeha isetervenev süsteem, oleme juba esimesest elupäevast programmeeritud spontaanselt isetervenema, kui meie keha saab õigeid toitaineid ja seda ei mürgitata ohtlike toksiinidega. Keemiaravi ja kiiritusravi nn edu põhineb kasvaja füüsiliste mõõtmete vähendamisel. Kuid enamikes kasvajates peituvad vähi tüvirakud. Ravi vähendab muude rakkude hulka, kasvaja mõõtmed vähenevad, kuid tüvirakud jäävad alles, kasvavad tagasi ja ujutavad keha üle vähirakkudega. Nüüd on juba vaja tegeleda süsteemse probleemiga.
Samas on immuunsüsteemi võime tegeleda teiste vähkkasvajatega pärast sellist ravi vähenenud.
Keemiaravi kahjustab süstemaatiliselt keha võimet end tervendada ja toksiine eemaldada, kahjustades maksa, neere, aju – tekib nn kemoaju. Vähktõbe see ära kaotada ei pruugi, efekt võib olla ajutine.
Mida Sa teed, kui lähed autoparandusse armatuuril põleva riket näitava signaallambiga ja mehaanik tõmbab lambil juhtme tagant ära ning ütleb, et probleem on lahendatud? Muidugi vallandad mehaaniku. Miks Sa siis ei vallanda arsti, kes teeb sama – saavutab sümptomi ajutise mitteavaldumise, kuid põhjust ei kõrvalda? Pahaloomuline kasvaja on just see signaallamp – sümptom, mis näitab, et keha on haige ja nõrk, immuunsüsteem ei suuda enam kahjutuks teha meis pidevalt tekkivaid vähirakke. Keha haigeks ja nõrgaks jäämine tekib enne, vähk alles teisena. Kehal on alati õigus, keha tuleks usaldada ja kuulata. Kui me ei kuula, kui me seda haiget ja nõrka keha opereerime või keemiaraviga veelgi nõrgestame, tuleb vähktõbi tagasi ja avaldub kusagil mujal.
Kui anda patsiendile ravimit, on iga üksiku ravimi mõjud uuritud, kuid võimatu on uurida kõigi ravimikombinatsioonide mõju. See tähendab, et patsient, kes juba võtab nelja erinevat ravimit ja kellele määratase viies ravim, asub täiesti tundmatul maal, sest keegi pole nende viie ravimi kombinatsiooni mõju uurinud. Tihti tuleb ravida eelmiste ravimite kõrvalmõjusid ja siis juba uute ravimite kõrvalmõjusid.
Vahel on tõesti vaja plaastrit haava peale, kuid meie patsiendid on pigem nagu plaastritesse mähitud muumiad. Süsteemile ei too raha sisse terved ega ka surnud inimesed. Raha toovad sisse kroonilised haiged. Seega on kasulik tekitada juurde krooniliselt haigeid inimesi.
Iga vähktõvega inimest tuleks ravida erinevalt vastavalt tema individuaalsetele näidustustele. Kahjuks järgib meditsiin pigem protokolle – soolevähiravi protokoll on niisugune, rinnavähi protokoll naasugune. Tavaravi võib toimida verevähi ja teatud puhast tüüpi kasvajate puhul. Probleem on metastaasidega, metastaaside puhul tavaravi hästi ei toimi.. Samuti ei ole tavapärasest vähiravist eriti abi haruldaste vähitüüpide puhul ja ka nn võileivatüüpi vähkide, nagu eesnäärmevähk, kõhunäärmevähk, munasarjavähk, emakavähk, rinnavähk korral.
Keemiaravil kasutatavate ravimite kõrvalmõjude nimekirjas on „põhjustab vähktõbe”. Kas see pole pöörane? Sama lugu on kiiritusraviga. Mida põhjustab kiiritus? Vähkkasvajaid! 4. staadiumi vähi ravi elusalt üleelajate protsent on 2. Sellest hullemaks enam minna ei saa. Need patsiendid elaksid palju kauem ja õnnelikumalt, kui nad ei teeks midagi – kui nad ei võtaks neid ravimeid, kuna ravimid kiirendavad nende surma. Esmane vähkkasvaja ei tapa kunagi, kui see pole ajuvähk. Metastaasid võivad küll pikapeale tappa, kuid praegu ei sure Ameerikas peaaegu keegi vähktõve tagajärjel, vaid keemiaravi kõrvalmõjudest. Kõrvalmõjud pole isegi õige sõna – õige oleks öelda otsesest mõjust.
Enamik vähipatsiente ei soovi keemiaravi, kuid neile öeldakse, et neil pole valikut. Pärast keemiaravi teatatakse harilikult patsiendile, et ta on nüüd vähivaba, ent see ei ole nii. Nende kehas on endiselt vähirakud, keha on endiselt nõrk ja haige, immuunsüsteem on välja kurnatud ja võib olla üksnes aja küsimus, millal moodustub uus kasvaja. Sest keemiaravi põhjustab vähi levikut kogu kehas, muudab vähi agressiivsemaks ja põhjustab teiseste vähikollete teket. Mitmed keemiaravi ravimid on USA toksikoloogiaameti kartsinogeenide nimekirjas – nad põhjustavad vähki. 22-50% kõigist Ameerika vähijuhtudest on kas röntgenist või ravimitest põhjustatud. 50% vähijuhtudest on seega meditsiinisüsteemi põhjustatud. Kusjuures ca 90% onkolooge endale ega oma pereliikmetele keemia- ega kiiritusravi ei määra.
Inimeste ellujäämisvõimaluste vähendamine ja elukvaliteedi kahjustamine ravimitööstuse kasumi nimel on kuritegelik. Õnneks on olemas edulood, ellujäämislood, millest tuleks õppust võtta ja pakutakse konkreetseid soovitusi toitumisteraapia, taimravi ja toidulisandite kasutamiseks vähiravis. Neist on juttu seeria järgmistes filmides.
Vaata kõneks olevat filmi siit.
Lühikokkuvõtte koostanud Reet Karro www.hingamisstuudio.ee. Kokkuvõtte koostaja ei jaga filmi autorite negatiivset suhtumist tavapärase vähiravi läbiteinute ellujäämisvõimalustesse, vaid lihtsalt andis filmis rõhutatud seisukohad edasi. Lisainfo otsijal peaks siiski olema võimalus leida ka eestikeelset alternatiivset vähiraviteavet.
Kas juhtivate vähiteadlaste püüdlus muuta avalikku arvamust võib olla seotud praegu üle maailma aset leidvate tohutute muutustega – toksilise kemoteraapia ja kiiritusravi ohtude ning ebaefektiivsuse rõhutamisega, selliste uute vähiravimite nagu kanep esile toomisega ning areneva massituruga, mis avardab teadlikkust meie tarbitava toidu ja vähitööstuse enda tagajärgede kohta?
Tavameditsiini üldlevinud suhtumisest lähtuvalt on alternatiivse, integratiivse ja täiendmeditsiini juhtivad tervisespetsialistid täiesti eksiteel. Väidetavalt jagavad nad valeinfot miljonitele inimestele nii oma praksise kui ka interneti kaudu müütide ja väärarvamuste laviini näol, mis tervishoiutöötajate väitel põhjustab vähihaigetele ainult kahju.
FAKT 1: kõikvõimalike vähiliikide esinemissageduse kasvu põhjustab meie tänapäevase ühiskonna toitumine, elustiil ja keskkond.
Miks väidab vähiravitööstus, et tegu on müüdiga?
Väidetavalt on vähi esinemissageduse kasvu põhjuseks meie geenid ja fakt, et inimesed elavad tänapäeval piisavalt vanaks, et vähki haigestuda. Meil tekib vähk seetõttu, et oleme olnud edukad nakkushaiguste ja alatoitumisega võitlemisel. Meie rakkude DNA kahjustumine on igati normaalne vananemise kõrvalnäht ja need kahjustused võivad viia vähi tekkeni. Vähk on maailmas olemas olnud sama kaua kui inimesed ise.
Tegelikkus.
Ainus põhjus, miks inimesed kõikjal maailmas usuvad tänapäeval, et meie esivanemad ei elanud saja aasta vanuseks, on sellekohaste ametlike andmete vähesus. Olemas on väga vähe kirjeid selle kohta, mis näitaksid (ametlikult) meie esivanemate vanuseid enne 18. sajandit, aga leidub mõistlikul hulgal tõendeid, mis viitavad sellele, et esiajaloos ja varemgi elasid inimesed enam kui saja-aastaseks.
Kõigi skelettide puhul, mis on paleoantropoloogia teadusharu ajaloo jooksul kogutud, on teadlased suutnud tuvastada üksnes 200 võimalikku vähijuhtumit eelajaloost ning need tuvastused pole kaugeltki kindlad. Sellest statistikast hoolimata näib jäänuseid vaadates mulje, et need haigused olid muinasajal “erakordselt haruldased”, aga sellised tõendid pole kaugeltki otsustavad. Me lihtsalt ei tea seda kindlalt, nii et igasuguse argumendi kasutamine väitmaks, et vähk esines või ei esinenud eelajaloolisel ajal mis tahes määral nõuab arvukate eelduste tegemist.
Keskendume seega lihtsalt sellele, mis on aset leidnud vaid viimase sajandi jooksul. Ühendriikide riikliku tervisestatistika keskuse (NCHS) koostatud aruande Vital Statistics of the United States alusel oli alates 20. sajandi algusest kuni 2011. aastani (kaasa arvatud) täheldatav enam kui kolmekordne kasv vähisurmade sageduses.
2013. aastal avaldatud raporti kohaselt, mille koostasid Ameerika Vähiliit ning teised valitsusasutused ja vähihaigete tugirühmad, on “sõjas vähiga” tehtud suuri edusamme. Aga milliseid edusamme? Vähenenud suremuse arvu ei ole kindlasti põhjustanud haiguse esinemissageduse vähenemine. Vähki haigestub üha rohkem inimesi, aga nad püsivad kauem elus. Vähiravitööstus ei juhi aga tähelepanu sellele, et suundumused näitavad selgelt, et me pole vähki kõrvaldanud mingilgi määral, aga oleme suutnud seda paremini diagnoosida ja ravida ning seetõttu lõigata kasu ka tegelikust haigusest endast.
Inimesed üle kogu maailma elavad kauem, aga kroonilised invaliidistavad haigused muutuvad üha levinumaks.
Selle tööstuse suurteks rahateenijateks on haiguse diagnoosimine ja ravi. Haiguse ennetamine aga mitte. Kui asi puudutab ennetamist, on tavameditsiin otsustanud pea mulla alla peita. Üldiselt hakkas vähisurmade sagedus langema 90ndatel aastatel. Suremus meeste seas vähenes raporti alusel 1,8% ja naiste seas 1,4% vahemikus 2000–2009. a. Laste vähisurmade arv langeb samuti 1,8% aastas, kuigi vähijuhtumite esinemiste arv tõuseb endiselt igal aastal umbes 0,5% võrra.
Teised vähiliigid on samuti tõusuteel, sealhulgas ka maksa- ja kõhunäärmevähk ning melanoom (meeste seas).
2008. aastal ajakirjas Proceedings of the National Academy of Science avaldatud uurimus näitas, kuidas ainuüksi toitumisel võib olla tohutu mõju mitte ainult vähi ennetamisele, vaid ka ravile, kui vähk on juba diagnoositud. Seda liiki infot ei rõhutata meditsiinilises kogukonnas kunagi, sest nemad ei usu, et vähki saab ravida ilma vähkkasvajate väljalõikamiseta, mürgitamiseta või põletamisega.
FAKT 2: supertoidud ja ravimtaimed suudavad vähki ära hoida
Miks väidab vähiravitööstus, et tegu on müüdiga?
Väidetakse, et inimese enda valitud konkreetsed puu- ja juurviljad pole tegelikult tähtsad. Polevat olemas sellist asja nagu “supertoit” või tõeliselt tervendava toimega taim ning selle seisukoha pooldamisel ei olevat mingit teaduslikku alust.
Tegelikkus
Selline nendepoolne väide on lihtsalt piinlik. Kuigi pole olemas sellist supertoitu või taime, mis võib üheaegselt ravida kõiki vähiliike, on tõelise harimatuse tipp väita, et pole üldse olemas supertoite või tõeliselt tervendava toimega taimi. Tegelikult on olemas väga palju tõendeid selle kohta, et supertoidud on olemas ja neil on vähivastased omadused. Igasugused vastupidised väited on heaks märgiks sellest, kelle sõna võib usaldada paljude nende petturite seast, kes vähiravitööstuses selliseid naeruväärseid väiteid esitavad.
Käesoleva artikli avaldamise seisuga on Ameerika Vähiliit (ACS) nähtavasti eemaldanud oma kodulehelt kõik viited “supertoitudele”. Mitmed autorid on aga eelnevalt kirjutanud põhjalikke artikleid vähiliidu soovituste alusel, iseäranis potentsiaalsete supertoitude vähivastaste omaduste kohta. Northridge’i haigla meditsiinikeskuse andmetes on kirjas mitu supertoitu, mis kasutavad allikana vähiliidu kodulehte. Veebileht calorielab.com on postitanud supertoitude võrdleva informatiivse tabeli, kasutades samuti allikana vähiliitu. Kuid igasugune info supertoitude kohta näib vähiliidu kodulehelt praeguse seisuga täielikult puuduvat.
Briti vähiuuringute liit seab samuti kahtluse alla supertoitude kasutamise ja soovitab neist hoiduda. Sellel leheküljel seisab, et “vähiriski vähendamiseks ei tohiks loota niinimetatud supertoitudele” ning supertoitudel “ei ole tervisele mingit tervendavat lisamõju võrreldes sellega, mida inimene saaks mitmekülgset ja tervislikku dieeti järgides.”
Üks ärritav probleem, mis avalikkust segadusse ajab, on see, et enamikul dietoloogidel ei ole toitumisest ei mingeid põhiteadmisi ega praktilisi teadmisi. Nad propageerivad levinud arvamust toidupüramiidi kehtivusest – väites, et leib, teraviljad ja puder peaksid olema meie toitumise alustalad ning kõik puu- ja juurviljad on võrdse väärtusega. Enamik minule tuttavaid dietolooge ei kasutagi supertoidu mõistet, sest neile ei õpetata koolis supertoitude kohta. Neile õpetatakse vaid seda, et “supertoit” on mittemeditsiiniline termin, mis on meedias populaarseks tehtud, et toetada toiduainetes leiduvaid tervist edendavaid tõendamata omadusi.
Supertoitu võib kokkuvõtvalt nimetada mis tahes mitmeotstarbeliseks toiduks, millel on keskmisest kõrgem kontsentratsioon haigustega võitlevaid toitaineid, mida leidub tavaliselt külluslikult näiteks antioksüdantide ja fütotoitainerikastes toiduainetes. Mõned väidavad, et neis toitudes on ka vähe kaloreid, aga see ei kehti alati kõigi supertoiduainete puhul.
Mõned supertoidud, nagu näiteks mustikad, on peajagu teistest üle. Punased viinamarjad ja mustikad on parimad vahendid immuunsuse tõstmiseks enam kui 400 analüüsitud ühendi seast.
Isegi meditsiiniteemalisel veebilehel WebMD.com, mis pooldab tavaliselt eeskätt üldlevinud arvamusi, on olemas nimekiri kümnest igapäevasest supertoiduainest. Nad on üles loetlenud sellised toidud nagu brokkoli, marjad, kinoa, oad, pähklid, munad ja teisedki, mis on ilmselgelt väga toitainerikkad ning vähivastaste omadustega toiduained.
Siiski pole vajalik vähi ennetamiseks kulutada suuri summasid kõikjal reklaamitud supertoiduainetele, sealhulgas noni, assai, mangustani ja teistele mahladele. Parimad kuus toiduainet, millel on kõrgeim antioksüdantlik väärtus ORAC-i (vabade radikaalide neutraliseerimise koefitsendi) skaalal, on odavamad ja palju laialdasemalt kättesaadavamad võrreldes kulukamate alternatiividega ning need kõik suudavad tõestatult vähki ennetada. Nende kuue toiduaine hulka kuuluvad nelk, sumahh, kaneel, sorgo, oregano ja kurkum. Näiteks on musta, punase ja valge sorgo ekstraktil tugev antiproliferatiivne toime inimeste vähirakkude vastu.
Kopsu- ja nahavähi all kannatavate loomade peal läbiviidud uuringud on näidanud, et nelgis sisalduv eugenool võib takistada vähirakkude paljunemist. Ühes uuringus leiti ka, et nelgiõliekstraktil on vähirakkudele maksimaalne tsütotoksiline toime.
Tegelikult on olemas 17 maitsetaime ja vürtsi, mida võib eraldi supertoitudeks pidada ning mis on teaduslikult tõestatult võimelised vähki ennetama ja ravima.
Kanep on üks kõige võimsama tervendava toimega taimi maailmas ning selle kasutamisel vähk sisuliselt kaob. Vähiliidud tahaksid igatahes hoopis kanepit ennast kaduma panna, sest olemas on väga palju tõendeid selle kohta, et kanep takistab vähi teket. Leidub kümneid uurimusi, mis tõestavad, et kanep on tõhus vähiravim. Kiire otsing Pubmedi kodulehel märksõnaga “kannabinoid” annab ligi 18 000 tulemust.
Põhjus, miks vähiliidud on hakanud nüüd pöörama tähelepanu supertoitude ja taimede jõule, on see, et need meetodid ka toimivad. Seega peavad vähiliidud nüüd üritama muuta miljonite inimeste arvamust, kes on hakanud haiguste ennetamiseks ja raviks pöörduma tagasi looduslike vahendite poole.
FAKT 3: vähki põhjustab happeline toidusedel
Miks väidab vähiravitööstus, et tegu on müüdiga?
Eelmainitud fakt on vähiravitööstuse kinnitusel bioloogilises mõttes jama. Neerud reguleerivad vere pH-taset väga täpselt kitsapiirilises ja tervislikus vahemikus. Seda polevat võimalik muuta millegi söömise teel vähegi märkimisväärseks ajaks. Pole olemas tõendeid toetamaks väidet, et dieet võib muuta kogu keha pH-taset või mõjutada vähki.
Tegelikkus
Osa selle arusaamaga kaasnevast probleemist on tingitud seetõttu, et kõiksugu messidel on palju valeinfot levitanud niinimetatud tervisespetsialistid, kes püüavad inimesi veenda, et keha pH-tasemes on võimalik teha tohutuid muutusi teatud toitude ja aluselise vee tarbimisega. Tõde on selles, et vere aluselist või happelist tasakaalu ei saa suuresti muuta, aga võimalik on tekitada väikesi nihkeid, millest piisab vähi tõrjumiseks.
Vere pH-taset reguleerib väga täpselt keeruline puhversüsteem, mis hoiab seda pidevalt vahemikus 7,3 kuni 7,41, mis on pisut aluselisem kui puhas vesi. Kui vere pH-tase langeb alla 7,3 piiri, on tulemuseks atsidoos – seisund, mis põhjustab kesknärvisüsteemi depressiooni. Raske atsidoos – kus vere pH-tase langeb alla 7 – võib viia kooma ja isegi surmani. Kui sinu vere pH-tase tõuseb üle 7,45, on tulemuseks alkaloos.
Põhiline on see, et kui sinu hingamine on korras ja sa tegeled oma igapäevatoimetustega, siis teeb su keha piisavalt edukalt tööd keha pH-taseme hoidmisel 7,3 ja 7,41 vahel ning sinu söödav toit ei põhjusta mingeid pööraseid kõikumisi vere pH-tasemes. Kui sa aga viid keha lähemale aluselisele tasemele kas või paari pügala võrra, võib isegi 0,05 punkti oluliselt mõjutada seda, kui kiiresti vähk areneb. Vähirakud nimelt ei suuda elada aluselises keskkonnas.
Põhjus, miks atsidoos meie ühiskonnas sagedasti esineb, on enamasti tüüpilise ameerikapärase dieedi süü, sest selles sisaldub liiga palju hapet tootvaid loomseid saadusi nagu liha ja piimatooted ning liiga vähe aluselisi toite nagu värsked puuviljad. Lisaks süüakse happelisi töödeldud toite nagu valge jahu ja suhkur ning juuakse happelisi jooke nagu kohv ja karastusjoogid. Me kasutame liiga palju happemoodustajatest ravimeid ning kunstlikke keemilisi magusaineid nagu NutraSweet, Equal ja aspartaam, mis kõik on erakordselt happelise mõjuga. Üks parimaid asju, mida teha liigselt happelise keha olukorra parandamiseks, on alustada puhast dieeti ja eluviisi.
Doktor A. Keith Brewer selgitas, et aluselises keskkonnas ja kõrge pH-taseme puhul on vähirakkude happelised mürgid neutraliseeritud ning need muutuvad mittetoksiliseks. Haiges inimeses põhjustavadki surma hoopis happelised mürgid, mitte otseselt kasvaja ise. Kõrge pH-taseme puhul on vähiraku elu lühike. Organism omastab ja kõrvaldab surnud vähirakud vaevata. “Ma olen veendunud, et vähi põhjuseks on toit; kuid hoopis see toit, mida me ei söö, mitte see toit, mida me sööme.”
See haigus sunnib keha laenama mineraalaineid – sealhulgas kaltsiumi, naatriumi, kaaliumi ja magneesiumi – elutähtsatelt organitelt ja luudelt, et puhverdada (neutraliseerida) happe mõju ning see ohutult kehast eemaldada. Kui inimesel diagnoositakse vähk, on kõige tõhusam viis haiguse tõrjumiseks liikuda aluselise dieedi suunas ning suunata vere pH-tase 7,41 ligi. Seda on kõige parem saavutada iga päev tooreste puu-, juur- ja köögiviljade söömisega, mis pakuvad maksimaalselt fütotoitaineid ning parandavad keha immuunsüsteemi võimet vähiga võidelda. Tõsi, inimkeha ei saa järsult muuta vere pH-taset, aga vähirakkude tapmiseks seda vaja ei olegi. Isegi väike pH-taseme kõikumine takistab vähi levikut ega lase kehal laenata mineraalaineid elunditelt ja luudelt, millega tasakaalustada toitainevaest dieeti. Siinkohal tulevadki mängu aluselise mõjuga ained.
Ma olen näinud, kuidas isegi IV astme vähiga patsiendid, kelle kasvajad on peaaegu jalgpalli mõõtu, on aluselisi aineid kasutades taastunud. Käesolevast artikli mahust ei piisa selgitamaks, kuidas aluselised ained ja pH-teraapia suudavad vähki kõrvaldada, aga kui pöörduda abi saamiseks mis tahes arst-naturopaadi poole, kes on vähiraviga hästi kursis, on kasutatavad meetodid üsnagi levinud, olgugi et ebajärjekindlad.
Peamine on see, et keha suudab saavutada sellise ainevahetuse seisundi, mis hoiab vere pH-taset aluselisel poolel, kus vähk levida ei suuda. Immuunsüsteem võib seejärel jõuliselt tööle asuda ning alustada taastumisprotsessi koos toitumismehhanismide ja aluseliste ainetega, mis hõlbustavad protsessi ning muudavad täiesti ebavajalikuks sellised ravimeetodid nagu kemoteraapia, kiiritusravi ja operatsioonid.
FAKT 4: suhkur annab vähile jõudu
Miks väidab vähiravitööstus, et tegu on müüdiga?
Väidetavalt pole olemas tõendeid, et vähirakud kasutavad glükoosi ning toodavad energiat teistsugusel moel kui terved rakud. Müüt, et “suhkur annab vähile jõudu”, moonutavat mõistlikke toitumissoovitusi, mis peaksid eeskätt põhinema teaduslikel toitumisfaktidel.
Tegelikkus
Vähktõve mõistmine ei saa tuleneda vaid ühe vähijuhtumi vaatlemisest, sest arvestada tuleb kõigi rakke mõjutavate tegurite koondmõjuga selle rakulisel taustal. Teaduslikus kogukonnas ei kahelda selles, et süsivesikute tarbimise kõrge tase panustab mitmete ainevahetushaiguste levikusse, sealhulgas ka agressiivse vähi arengusse.
Meditsiinitööstusel on ehk lihtsalt jäänud märkamata seos suhkru ja kasvajate tekke vahel. Mõtle näiteks miljonidollarilisele positronide emissiooni tomograafiaseadmele ehk PET-uuringule, mida peetakse üheks parimaks vähituvastamise vahendiks. PET-uuring kasutab radioaktiivselt märgistatud glükoosi, et tuvastada suhkrunäljas kasvajarakke. PET-uuringuid kasutatakse vähihaigete seisundi kulgemise jälgimiseks ning hindamaks, kas hetkel kasutatavad ravimeetodid on edukad.
Koduloomad (eeskätt kassid ja koerad), kes tavaliselt järgivad läänelikku toidukava, mis sisaldab suhteliselt kõrget veresuhkruindeksit, kannatavad sageli agressiivse vähi all, samas kui liha- ja taimetoidulistel loomadel esineb metastaatilist vähki harva ning nad surevad selle haiguse kätte vaid üksikutel juhtudel. Nii liha- kui taimetoidulised loomad elavad peamiselt valkudest ja rasvast. Kuigi taimetoidulised loomad tarbivad suurel hulgal liitsüsivesikuid (tselluloosi ja teisi kiudaineid), kääritatakse need bakterite toimel seedetraktis rasvhapeteks ning seetõttu sisaldavad need ained ülimadalat veresuhkruindeksit. Seedimise ajal glükoosi osaline vabastamine või isegi glükoosi puudumine võib selgitada, miks taime- ja lihatoiduliste loomade seas esineb vähisurma nii harva.
Hollandi riikliku rahvatervise- ja keskkonnainstituudi läbiviidud nelja-aastane uurimus võrdles 111 sapiteede vähi all kannatavat haiget 480-liikmelise kontrollgrupiga. Suhkrutarbimisega seostatud vähirisk enam kui kahekordistus vähihaigete puhul, sõltumata teistest energiaallikatest. Lisaks leidis epidemioloogiline uuring 21 arenenud riigis, mis peavad arvet haigestumuse ja suremuse üle (Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja mujal), et suhkrutarbimine on tugev riskitegur, mis suurendab rinnavähi esinemise sagedust, iseäranis vanemate naiste seas.
Euroopas on põhimõte “suhkur annab vähile jõudu” nii hästi vastu võetud, et onkoloogid ehk vähiarstid kasutavad meetodit nimega Sytemic Cancer Multistep Therapy (SCMT). Selle meetodi leiutas Saksamaal 1965. aastal füüsik Manfred von Ardenne. SCMT tähendab glükoosi süstimist patsientide vere glükoosisisalduse suurendamiseks. See meetod langetab vähirakkude pH-taset piimhappe moodustumise teel. Pahaloomuliste kasvajate soojustundlikkus selle tagajärjel omakorda suureneb ning kutsub esile vähi kiire leviku.
Patsientidele tehakse seejärel kogu keha hõlmav hüpertermia ehk ülekuumenemine (42 kraadi kehatemperatuuri), et vähirakud veelgi suurema surve alla panna, millele järgneb kas kemoteraapia või kiiritusravi. SCMT meetodit katsetati kliinilise I faasi uuringu käigus Saksamaal Dresdenis Von Adrenne’i meditsiiniliste rakendusuuringute instituudis 103 patsiendi peal, kellel esines kas metastaseerunud vähk või korduvad esmased kasvajad. Viie aasta soodne prognoos SCMT meetodiga ravitud patsientide seas suurenes 25 protsendilt 50-le ning täieliku kasvajate regressiooni sagedus tõusis 30 protsendi võrra (20 protsendilt 50-le). Kõnealune meetod kutsub esile vähi kiire leviku ning ravib seejärel kasvajat mürgise teraapia teel, saavutades seeläbi märgatavalt parema tulemuse.
Metastaatiliste vähirakkude puhul lihtsustab üleminekut kasvu suunas evolutsiooniline keha mikrokeskkond, mida iseloomustab suure koguse glükoosi alatine kättesaadavus – mille on põhjustanud kõrge glükeemilise indeksiga toidukava – ning näljaperioodide puudumine, nagu ka vähenenud füüsiline aktiivsus.
FAKT 5: levinud vähiravimeetodid teevad rohkem kahju kui kasu
Miks väidab vähiravitööstus, et tegu on müüdiga?
Meditsiiniline kogukond rõhutab, et lõikused on endiselt kõige tõhusam ravimeetod vähi vastu. Kiiritusravi aitab tervendada rohkem inimesi kui vähiravimid, kuid ka kemoteraapial ja teistel vähiravimitel on väga tähtis roll kogu vähiravi protsessis – mõnel puhul aitavad need haigust ravida ja teistel puhkudel inimese eluiga pikendada. Kemoteraapia tõkestab vähi levikut.
Tegelikkus
Arstid ja ravimitootjad teenivad nende meetodite kasutamisega raha. See on ainus põhjus, miks kemoteraapiat endiselt kasutatakse. Mitte seetõttu, et see on tõhus, vähendab haigestumust, suremust või mõne konkreetse vähi esinemissagedust. Tegelikult teeb see risti vastupidist.
Kemoteraapia kiirendab vähi levikut ja pikas perspektiivis ka suremuse määra. Enamik kemoteraapiapatsiente kas surevad või satuvad taas haiguse küüsi 10–15 aasta jooksul pärast ravi lõppu. See ravi hävitab inimese immuunsüsteemi, suurendab närvisüsteemi kognitiivset allakäiku, häirib endokriinsüsteemi toimet ning põhjustab elundite ja ainevahetuse toksilisust. Patsiendid sisuliselt elavad püsivas haigusseisundis kuni surmani.
Põhjus, miks suremuse hindamise mõõdupuuks kasutatakse viieaastast suhtelist prognoosi, on see, et enamiku vähihaigete seisund halveneb pärast seda perioodi märgatavalt. See on ärile erakordselt halb ja vähiravitööstus teab seda. Nad ei saaks avalikkusele iial näidata tõelist 97-protsendilist statistilist ebaõnnestumise määra metastaseerunud vähi pikaajalise ravi puhul. Kui nad avaldaksid pikaajalise statistika kõigi vähkide puhul, mida on ravitud tsütotoksilise kemoteraapiaga enam kui kümne aasta jooksul, ning esitaksid objektiivsed andmed rangepiiriliste hinnangute kohta, sealhulgas ravi kuluefektiivsuse, mõju inimese immuunsüsteemile, elukvaliteedile, haigestumusele ja suremusele, siis oleks maailmale vägagi selge, et kemoteraapia panus vähihaigete ellujäämisele on tühine või täiesti olematu. Kemoteraapia ajaloo jooksul pole ühtegi sellist uuringut iial läbi viidud sõltumatute teadlaste poolt. Ainsad saadaolevad uuringud on pärit tööstuse enda rahastatud asutustelt ja teadlastelt ning ükski neist pole iial arvuliselt kinnitanud ka eelmainitud punkte.
Miks? Vähiravitööstust juhivad raha, ahnus ja kasum – ei midagi muud. Vähiraviga tegelevad ettevõtted peavad vähi ravimiseks hoiduma tõe eest, sest nende jaoks poleks mingit tulu haiguse täielikus kõrvaldamises. Maailmas pole olemas ühtegi juhtorganit, mis kaitseks tarbijaid kokku puutumast mürgiste ravimeetoditega või isegi tuntud vähitekitajatega meie toidus ja keskkonnas, sest ka see takistaks kasumi sissevoolu. Tegu on üüratult suure äriga ja seda tuleb ka nõnda käsitleda.
Ametliku statistika põhjal on üks inimene kahest väidetavalt taastunud vähist tavapäraste ravimeetodite kasutamise teel. Kuigi see info on juba iseenesest tähelepanuväärne, annab see ka teatud hulgal lootust, sest pakub kaudselt midagi positiivset nii teadlaste kui ka patsientide jaoks. Teadlastele ütleb see, et nad jätkaksid teadusuuringuid, sest see annab tulemusi; ärge katsetage ennetavaid, alternatiivseid, teoreetilisi ega terapeutilisi meetodeid ega laske end heidutada faktil, et patsiendid surevad iga päev. Teisest küljest annab see ka patsientidele hoiatuse: teil on lausa 50-protsendiline tõenäosus haigusest eluga välja tulla, kui te järgite tavapäraseid terapeutilisi meetodeid, ilma et katsetaksite vahendeid, mille võib liigitada kasututeks alternatiivideks.
Seega on (kaheldavate) kasvajate algstaadiumis tervenemise määrad väga kõrged, samas kui järgnevates staadiumites – kui need on juba kindlalt kasvajatena tuvastatud – on määr vaevalt kõrgem kui null. Kõnealuse erinevuse põhjus on andmete liigitamine ning see, kuidas patsienti tervenemise seisukohast hinnatakse. Immuunsüsteemi taastumine ja talumisvõime, elundite ja ainevahetuse mürgisus, endokriinsüsteemi muutused, funktsionaalsed tulemused, elukvaliteet ja neurokognitiivsed tulemused – neid ei ole KUNAGI hinnatud mis tahes kliinilises uuringus, mis käsitleb vähihaigete pikaajalist ellujäämist ja tervenemise määra.
Elundkondadele tehtud kahju areneb pärast kemoteraapiat aeglaselt edasi, kuid ei ilmuta end kõikjal kehas, kuni möödunud on mitu kuud või isegi mitu aastat. Selleks läheb küll aega, aga 3–5 aasta jooksul hakkab enamik kemoteraapia patsiente tsütotoksiliste ravimite kasutamise tõttu ja selle otsese tulemusena kogema palju rohkem haigussümptomeid, kui võrrelda seda diagnoosile eelnenud ajaga.
Lisakemoteraapiat antakse sageli ka patsientidele, kes ei pruugi seda tegelikult üldse vajada. Onkoloogid ei arvesta kemoteraapia riskide ja hüvede võrdlemise täieliku ulatusega ning seetõttu seavad ohtu iga patsiendi elu, keda nad ravivad. Teadusajakirjas Annals of Oncology avaldatud uurimus on üks vähestest, mis hindas erinevaid potentsiaalseid pikaajalisi kõrvaltoimeid, mida seostatakse vähi puhul lisakemoteraapia kasutamisega, keskendudes iseäranis pikaajalisele kardiotoksilisusele, sekundaarsele leukeemiale, kognitiivsetele funktsioonidele ja neurotoksilisusele. Uurimuse autorid väitsid, et kõrvalmõjud jäävad sageli ravimeetodi tõestatud kliinilise tõhususe varju ning kinnitasid lühiajalist ohutust erinevate kemoteraapia skeemide puhul, mida tänapäeval tavaliselt kasutatakse.
Veel üks uurimus, mille viis läbi Ameerika kliinilise onkoloogia ühing, tegi kindlaks, kas metastaatilise munandivähi üle elanutel on suurem kardiovaskulaarse haigestumuse risk ka rohkem kui kümme aastat pärast keemiaravi lõppu. Täheldati südamega seonduvate haiguste esinemise tunduvalt suuremat riski, millele lisandus ka püsiv ebasoodne südame-veresoonkonna riskiprofiil, mille tõenäoliseks põhjuseks olid keemiaravis kasutatud ained.
Teadusajakirjas Journal of Clinical Oncology avaldatud 12-aastane meta-analüüs jälgis täiskasvanuid, kellel oli arenenud vähk ning kes olid selle tõrjumiseks saanud keemiaravi. 97 protsendil juhtudest ei aidanud keemiaravi metastaseerunud vähki ravida.
Autor: Dave Mihalovic
Dave Mihalovic on arst-naturopaat, kelle erialaks on vaktsiiniuuringud, vähi ennetamine ning looduslik lähenemisviis ravile.
Allikas: portaalis PreventDisease.com 29. mail 2014 ilmunud artikkel
15. oktoobril 2014 ilmunud tõlget jaganud Facebookis Marina Laherand 31. oktoobril 2014 ja Kaie Lappmaa 25. jaanuaril 2015.
Hingamisstuudio lehele www.hingamisstuudio.ee riputanud veidi toimetatult Reet Karro 28. jaanuaril 2015.
