Tiivustava tervise- ja enesearenguteabe veebileht
Kirjutan teile täna suure tunde ajel – tahan soovida õnne, aga samas esitada ka küsimusi, mis minus viimase kuu jooksul toimunud sünnipäevaettevalmistuste ja nende piduliku kulminatsiooni, eilse peo paistel üha pakitsevamalt pead tõstavad.
Kõikjal soovitakse õnne Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva puhul, aga hoopis vähem räägitakse selle numbri tähendusest. Lõpuks oli vabariigi loomise näol tegemist ennekõike institutsiooni, aga mitte vaba eestluse kui sellise loomisega. Ma ei sea selle institutsiooni väärtuslikkust meie, siinse rahva jaoks küll kuidagi kahtluse alla, aga selle numbri lausa müstifitseeriv idealiseerimine on muutunud mu meelest kergelt kummaliseks.
Sest kas polnud me siis vabad juba enne muistset vabadusvõitlust ning kas pole siis meil ja meie soome-ugri hõimuvendadel tuhandeid ja tuhandeid aastaid kauget, eelkõige arheoloogiliste, keeleteaduslike ja geneetiliste meetoditega kättesaadavat, eksootilist ajalugu?
Ja teisest küljest – mida tähendab EV 100? Kas ei jää selle aja sisse ka mitte Nõukogude Liidu okupatsioon ja meie maade, samuti meie kultuuri võõrandamine siinsete inimeste käest? Ja kas ei tekkinud vastuolud juba esimese vabariigi sees, vastureaktsiooni valitsevale võimule vapside näol, kellele reageeriti omakorda tsensuuri ja vaikiva ajastu kehtestamisega?
Ajaloo reaalsuskude on keerulisem, kui kõlavad hüüdlaused ja loosungid. Hetkel teeb meie praegune valitsus maksumaksja rahadega massiivset EV 100 (kui toote) turundamiskampaaniat, samal ajal kui kultuuriministeerium pole Eesti pärandkultuuri kaitsjate aastaid kestnud palvetele vaatamata leidnud kuut miljonit eurot, et inventeerida meie 5000 looduslikku pühapaika. Mida arvata vabariigist, kes raiub oma esivanemate hiisi ja mürgitab nende allikaid, järeltuleva soo peale mõtlemata?
Mitu korda me oleksime suutnud meie esivanemate looduslikud pühapaigad ära päästa, kui riik oleks EV 100 turundamisraha hoopis sellesse projekti paigutanud? Ja kas tõesti on meie rahva mälu muutunud sedavõrd katkendlikuks, et lausa igal tänavanurgal peab seisma silt ÕNNE ARMSALE VABARIIGILE, sest vastasel juhul läheks see meil meelest?
Nii et mida õigupoolest tähendab see number, see sada, see vabariik? Anna Haava kirjutas juba enam kui sada aastat tagasi, kaksteist aastat enne vabariigi kui institutsiooni väljakuulutamist need eestlaste kultuurimällu sööbinud värsid, mis kõnelevad palju vanemast kultuurist ja ajaloost, kui see suuremas mõõtkavas üsna tillukeseks kahanev sajand: „Meie ei taha olla, ei ole / vaikiv, ununev lehekülg / aegade-raamatus […] / Meie sammume suure sihi poole / meie tahame elada ja kirjutada / aegade-raamatusse…“
Mu meelest on Haava kirjutanud need värsid otse aegade-raamatusse. Tema teab, ja meie teame, et siinsel maal elab rahvas, kes ei lase ennast ära petta siit üle rammivatel võõra võimu kandjatel, vaheldumisi idast, siis läänest, kord kristlust, siis kommunismi, siis jälle kapitalismi kuulutades.
Sest küsimus on ajas ja küsimus on hoopis, hoopis pikemas mõõtkavas kui üks tilluke sajandike. Mõnes mõttes on metsa, ja ka vete ning maavarade pärast käiv võitlus just küsimus aja väärtustamises – või selle mitte väärtustamises. Meie vesi, maavarad, mets, teised liigid ja atmosäär on aja jooksul planeedi pinnale kogunenud ning siin korrastunud kultuur, sündinud vastastikmõjus kogu ülejäänud universumis sisalduvaga. Aega ei saa asendada millegi muu, kui ainult ajaga. Kui me laseme suure osa aja jooksul kogunenud baaskultuurist paari põlvkonna jooksul peeneks, siis hävitame omaenese elu eelduseks oleva kasvupinnase.
Seepärast võiksime tihemini meenutada, et meie esivanemad tulid maale merest, ja nad said siia tulla, sest alles kõvale kivile kogunenud taimekultuurid tegid maa-elu meile, päritolu poolest vee-elajaile võimalikuks. Võiksime teadvustada, et maa elustik ja meie seosed selle eluga on meie kõige sügavam, otsapidi universumi algusse ulatuv side, mille katkestamine on sama kui vereringe katkestamine inimese südames. Sada aastat ei tähenda selles kontekstis midagi. Küsigem parem, kui vanad on need pühapaigad, mida meie esivanemad sadu ja isegi tuhandeid aastaid hoidsid ning kaitsesid ning mida meie riik laseb praegu vabrikutes paberiks teha või koppadega laiali tassida. Just need paigad on siinse rahva side oma esivanemate ning maaga – oma päriskultuuriga, mille hoidmisest sõltub see, kuidas saavad hoitud meie lapsed.
Aga ma usun ja loodan samamoodi, nagu luuletaja juba nii ammu ette kuulutas, et meie ei taha olla vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus, et „meie sammume suure sihi poole / meie tahame elada ja kirjutada / aegade-raamatusse…“, kus seisab miljoneid ja miljardeid aastaid minevikku ja tulevikku ja kus iga üks võib saada täheks ja sõnaks ja lauseks ja siduda omakorda uusi tähti, sõnu, ja lauseid ja kanda edasi elu tukset, vabaduse tukset, ikka muudkui tuksuda, et „meie ei taha olla, ei ole / vaikiv, ununev lehekülg / aegade raamatus,“ sest meie armastame ja hoiame elu.
Julgust, sõbrad – kõik koos Eestimaa ja kogu maailma abiks!
