Mu linnavanaema maja ja lugu

Vanaema maja, Karksi-Nuia, Rahumäe tänav 15

August 2011 018Mu isapoolse vanaema maja asus Mulgimaal, Karksi-Nuias Rahumäe tänavas. Rahumäe tänav viib turuplatsilt surnuaedade juurde ja selle ääres olid varem ontlikud alevimajad. Maja Rahumäe 15 ehitas mu vana-vanaisa Mats Järv, ennast suurest vaesusest ja koguni vaestemajas veedetud lapsepõlvest üles töötanud mees, alevi rätsep, juukselõikaja ja habemeajaja ning vabatahtlik pritsimees ja harrastusnäitleja, kes mängis Karksi-Nuia vabaõhulavadel August Kitzbergi näidendites, näiteks „Rätsep Õhk ja tema õnneloos”.

Tema naine Ida Järv oli aga õmbleja ja teiste õmblejate väljaõpetaja. Nad teenisid raha maja ülalpidamiseks ja laste koolitamiseks õmblemisega, juustelõikamisega ja talutüdrukutele õmblemise õpetamisega. Igal talvel oli mõni tüdruk kostil, kes tegevõmbleja kõrval õmblemist õppis, talust toodi muidugi ka head ja paremat kostipere lauale. Oma lehm käis Nuia ühises karjas, tulles õhtul jälle koju. Pere ülalpidamisele aitas kaasa ka suur aed, oma kartul, aiaviljad, viljapuud ja marjapõõsad. Iga sent oli arvel – pereisa pidas hoolsalt kulude ja tulude arvestust, mis tänaseni säilinud on. Lisaks uuris Mats Järv meditsiini, tal oli mitmeid saksakeelseid meditsiiniraamatuid ja isegi anatoomia atlas.

Järvedel oli neli tütart – Valli, Vilma, Silvi ja Helgi. Pere oli tohutult vastupidav, kuraasikas ja humoorikas, omadus, mis jäi hiljem saatma kõiki tütreid.

Maja oli väljast madal ja silmapaistmatu, välja arvatud palkon (veranda), mis oma väikeseruuduliste klaasakende ja –ustega ning teravatipulise katusega nägi välja nagu unistus. Selle kõrval, suure toa akna all oli väike iluaed pojengide ja jorjenitega. Majas oli neli tuba, sahver ja väike köök. Kõige imposantsem oli suur tuba tumeda väärika mõisamööbli, valge riidega kaetud hiigelpika laua, suure peegli ja suurte tõsiste perepiltidega, millelt ajastutruudes riietes inimesed rangete nägudega alla vaatasid. Mäletan, millist aukartust see minus lapsepõlves tekitas.

Ühest väikesest toast pärineb ka minu ainuke mälestus Mats Järvest, kes oli siis juba väga vana ja haige. Mäletan tugevat rohtude (palderjani ja kampri, aga võib-olla ka petrooleumi) lõhna, rohupudeleid, toidukaussi, milles ta isutult lusikat liigutas, vana ja kõhna habetunud meest.

Lisaks elumajale oli krundil väljakäik ja suur mitmeosaline kõrvalhoone. Ühes osas olevatki peetud lehma. Kõrvalhoone all oli sügav kelder – suvisel ajal jäiselt jahe, aga talvel parajat temperatuuri hoidev ruum, kus kõik juurikad ja kartulid hästi säilisid ja kus nii mõndagi huvipakkuvat peitus. Hiilisime selle keldri ligi veel 2011. aastal suguvõsa kokkutuleku ajal. Aga sügavale trepile olid langenud mingid risud ja kuna meil uue omaniku luba majaga tutvuda ei olnud, ei hakanud me omavolitsema.

Kuna Valli põetas vanemaid, kes samas majas üksteise järel surid, jäi maja talle, mis õdedes küsimusi ja tusameelt tekitas. Korra me isegi elasime minu algkoolieas seal kogu perega, kui meie Tartu tänavas Vene kiriku vastas asuv korter parasjagu remondis oli. Siis aga otsustas Valli, koduses kõnepruugis “nana” pool maja ära müüa. See käis mitme omaniku poolt käest kätte, enne kui stabiilsema omaniku leidis, kes aastaid hiljem mu tädipojalt kogu maja endale ostis.

Ülejäänud lapsepõlvemälestused on juba seotud vanaemale jäänud kahe toaga (köök ja esik olid ühised). Üks neist oli avar ja päikeseküllane tuba, mille ees oligi kõneks olnud palkon. Suuremas toas oli kunstipärase poisiskulptuuriga kahhelahi, kummut paeluvate vanaaegsete raamatute ja ajakirjadega, mille hulgas olid nii Mats Järvele kui mu vanaisa Evald Rätsepale (pildil EV politseinikuna) kuulunud lugemisvara. Evald Rätsep politseinikuna Ülemiste järve ääres 1940. aastalNeid oli lapsena nii põnev uurida. Vanaisa autoajakirjadel paistsid mugavad ja elegantsed sedaanid ja kupeed, mis erinesid veneaegsetest autodest, Maretitest selgus, et sõjaeelse Eesti elu oli palju külluslikum ja rikkalikum, kui seda ajalooõpikutes kirjeldati. Mind hämmastas, et Jänese kalendris leidus pilapilte valitsuse ja riigipea kohta. See ei olnudki keelatud ?! Lugesin ja nautisin armastusromaani „Noore naisõpetaja abiventiil”, järjejutte, tudeerisin meditsiiniatlast. Minu Soome televisiooniks, millele Lõuna-Eestis ligipääs puudus, olid saksakeelsed ajakirjad Burda, mida sõbranna nanale Rootsist saatis. Nana tõlkis mulle omanik Aenne Burda kirjutatud pikki ja kultuurilises mõttes harivaid juhtkirju. Ahmisin endasse kapitalistliku ühiskonna tõdesid ja Eestis aktsepteeritavast hoopis erinevat inimkäsitlust.

Nana magas oma majas ja sel juhul suures toas ainult juhul, kui seal oli keegi veel – ta tütrepoeg või mõni külaline. Kui nana oli parasjagu üksinda, ei maganud ta kunagi oma majas, vaid tuli ööbima meie korterisse. Selles majas olid surnud tema vanemad ja viibinud enne surma pikalt vähihaige õde Silvi. Nana nägi vanemate ja õe varjukujusid aeg-ajalt seal majas, nt tugitoolis istumas, ja seetõttu pidas paremaks öösiti selliste olukordadega mitte silmitsi seista. Ta oli üldse väga tundlik ja tal oli hästi arenenud kuues meel. Näiteks kui tädi Silvi alles haigestus, pidasid kõik seda tavaliseks kopsupõletikuks. Nana aga ütles kohe sellest teada saades, et see ta hauda viib. Ja viiski (see oli rinnavähi siirdest alguse saanud kopsuvähi väljalöömine).

Suurest toast viisid kahe poolega klaasuksed valgele palkonile, kus mugav tugitool ja põnev väike ümmargune lauake, millel maani ulatuv tikitud laualina. Kui lina serva kergitada, selgus, et laua ainsas jalas oli varjul peidik, mille uks ainult ühelt küljelt ähmaselt näha oli. Küllap see kulus ärevatel aegadel ära.

Teine uks viis väikesesse läbikäidavasse tuppa, millest üks uks avanes aeda ja kolmas kööki.

Köök oli läbikäidav ja ilma igasuguste mugavusteta – nõusid pesti kausis ja must vesi viidi solgipangega kompostihunnikule, kus nanale nimepidi tuttavad ja peaaegu taltsad harakad paremad toidupalad kohe ära realiseerisid. Nana armastas kirsse vekkida, pliita peal türgi ube stoovida ja magustoiduks oli tihti riisipudru kisselliga (kõnepruuk muutmata).

Jätsin vanaema majaga hüvasti umbes 1995. aastal, kui ka teine pool ära müüdi. Läksime tollase abikaasa Toomase ja tütar Piretiga müüdavast majast, mille võti viimast õhtut mu vanemate käsutuses oli, veel midagi ära tooma. Toad olid tühjad ja lagedad. Nana oli juba mitu aastat surnud. Kuid tühjades tubades oli ikka veel tuttav nana maja lõhn ja nii palju mälestusi. Leidsin veel kaks rätsepajoonlauda ja võtsin need mälestuseks. Olen seda maja palju unes näinud, kurb on, et see laguneb ja hävineb praegu, kuna praeguse omaniku jõud ja tahtmine ei hakka tõenäoliselt vana maja kordategemisele peale. Hiljem kahetses tädipoegki vist rutakat müüki.

 

Vanaema ja vanaisa, Valli ja Evald Rätsepa noorus ja elu

Valli ja Evald abiellumise päeval 1940. aastal, arvatavasti märtsis

Nüüd teen tagasipõike oma vanaema ja vanaisa noorusesse. Nemad – Mulgimaalt tulnud Valli ja Virumaalt pärit Evald tutvusid ja armusid sõjaeelses Tallinnas, mis juba siis paljusid ligi tõmbas kui tsentrum, arenev koht paljude võimalustega. Mõlemad noored olid pikka kasvu (Valli 185 cm, Evald veel pikem), ilusad ja rühikad. Valli teenis leiba raamatupidajana, Evald töötas politseinikuna, ratsutas patrullis käies (vt foto veidi eespool)  ja oli kõva suusasportlane, võites tihti medaleid ja auhindu. Samal ajal luges ta psühholoogiaraamatuid. Nende esimene korter oli väike ja esialgu üsna lage, sisustatud pappkarpidega. Igal palgapäeval soetasid nad sinna midagi juurde, asendades järjekordse pappkarbi päris mööbliesemega, rõõmustades kodu mugavamaks muutumise üle. Vahetevahel võtsid nad ette pika autosõidu Mulgimaale, Järvede koju. Valli oleks seda teinud tihedaminigi, tema nautis täiega sõitu. Evald aga, kes pidi juhtima ennesõjaaegset, ilma roolivõimendita autot, väitis, et see on väsitav töö. Üsna varsti pärast abiellumist jäi Valli õnnelikult nende esimesi ja ainukeseks jäänud lapsi, kaksikuid ootama. Tema raseduse ajal muutus olukord Eestis järjest pingsamaks, tulid sisse Vene väed. Kaksikud Mati (mu tulevane isa) ja Maie sündisid juba okupeeritud Eestis. Evaldi kui politseiniku julgeolek oli järjest suuremas ohus. Ta sai veel pronksmedali 17. Eesti meistrivõistlustel murdmaasuusatamises, 4×10 teatesõidus veebruaris 1941. Kunagi toodi kaksikud Mati ja Maie Karksi-Nuia Valli vanemate juurde maapakku, enamiku sõja-ajast veetsid Evald ja Valli aga Tallinnas. 26. mail 1943 lahkus Evald Kolga ranna kaudu Eestist Soome, kus hakkas sõdima Jätkusõjas. Valli jäi Tallinna, et olla mehele lähemal, kuid siiski Eestis. Korraga oli tema ja ta laste vahel rindejoon, tema noorematel õdedel Silvil ja Helgil oli pisikeste hoidmisega tükk tegu. Kui lapsed emaga kuudepikkuse lahusoleku järel taaskohtusid, olid nad temast võõrdunud. Evald jätkas Valliga ühenduse pidamist, vist 1944. aastal, kui Eestis käis enne Vene vägede saabumist suur põgenemislaine, ostis ta perele piletid Soome laevale. Valli aga ei julgenud pikka ohtlikku laevasõitu ette võtta ja ei läinud. Nii lahutas nad lõplikult Eesti oma valdusesse võttev Nõukogude armee. Valli pidi olema lastele korraga ema ja isa eest, ta karmistus ja natuke ka kalestus. Evald aga jättis kogu oma palga Soome riigile selle klausliga, et see makstaks võimaluse korral ta perele ja siirdus ise kõigepealt Soomest Rootsi (oktoobris 1944), sealt aga Argentiinasse Buenos Airesesse, hakkas seal maalriks, üksinduse peletamiseks elama ühe Eesti naisega ning perekaotuse kurbust ja posttraumaatilist stressi leevendama alkoholiga. 1955. aastal oli ta jälle kergelt vindine, kui hakkas ületama laia, paljude rööpapaaridega raudteed. Keegi oli talle hüüdnud: vaata ette, rong tuleb! Tema vaataski ühele poole – ei midagi. Vaatas teisele poole, … kuid oli juba hilja. Ta on maetud Buenos Airese Adrogué kalmistule. Tema jäetud raha kättesaamiseks tegi kogu meie sugulaste ring kangelaslikke pingutusi, kuid vahetult enne seda, kui meile raha olemasolust teatati, oli Eesti riik kirjutanud Argentiinaga alla mingi dokumendi, mille järgi Evaldi surnuks tunnistamiseks oleks vaja olnud kokku kutsuda kohtuistung Argentiinas, see oleks aga läinud kulukamaks kui Soome riigi alal hoitud sõduripalk. Nii jäigi vanaisa hea tahtega naisele ja lastele jäetud raha pangale.

Ma ütlesin, et Valli karmistus ja kalestus, samas täielikult teadmata, mida ta tegelikult pidi üle elama, kui raske oli lastega lese elu sõjajärgses ja Stalini aegses Eestis, mis sündmused teda veel mõjutasid. Läbielatu muutis ta natuke despootlikuks, fuuriana tujukaks ja alati oma tahet läbisuruvaks. Sellele aitas võib-olla kaasa tema töö esialgu lihtsalt revidendina, hiljem ETKVLi ühe juhtiva revidendina (pildil sihvakam, heledas kostüümis naine), kelle ees müüjad ja kauplusejuhatajad värisesid ning kellele igaüks meele järele püüdis olla. Samal ajal oli ta sõnaosav suhtleja ja tõeline daam, kes kandis alati kübarat, elegantset jakki või mantlit, daamilikke kingi ja käekotti.  Ta oskas seltskonnas huvitavalt vestelda ja hoidis elavana paljusid suhteid.

Peeter 0, Maie 26, Valli 50, Iida 70
Nelja põlvkonna pilt 1967, kui tädipoeg oli imik. Nana on keskel.

Ta jätkas tihedat läbikäimist ka Evaldi pere – ema, õdede ja vennaga, kellel ta ise külas käis ja kes tema sünnipäeval käisid. Evaldi vend Leo oli samuti Soome poiss olnud. Temal õnnestus põgeneda Austraaliasse, kus ta Eesti naise võttis ja kodu rajas. Leo pidas kuni oma paari aasta taguse surmani esialgu nanaga ja edaspidi mu isaga  kirjavahetust ja saatis tähtpäevadeks kaarte. Kahjuks kaotas Leo ainuke poeg Margus sideme Eestiga ja eesti keelt ei räägi.

Pensionärina sättis Valli oma elu kahe linna vahele – talviti Tallinna kesklinna korteris, algul Kalevi kommivabriku juures, hiljem ajakirjandusmaja vastas. Kui algas aiaharimise aeg, kolis ta Karksi-Nuia oma vanemate majja, kus suvi otsa aeda ja kartulipõldu haris ning taimede eest hoolitses. Pärast saagikoristust tuli suur Tallinnasse sõit. Kuna vedada tuli nii mitu kotti talvekartulit kui suurest aiast kogu suve jooksul tehtud hoidised, laenati iga kord EPT-st veauto, mida mu isa juhtis. Nii linna- kui maaelu ja mõlemad teekonnad tegi kaasa tema kass Kurr, tohutult suur triibuline kõuts, kellega päris hästi läbi sain.

Valli oli hea õmbleja ja õmbles ka mulle nii mõnegi riidetüki. Kõige kaunimana mäletan täpilist lasteaia lõpukleiti ja üht punast villast peokleiti, mille ette oli kinnitatud Rootsist saadetud valgest pitskangast lõigatud žaboo.

Valli oli naise kohta väga pikka kasvu (185 cm), tema jalanumber oli 42, kusjuures tal oli suur jalakont ja kõverad varbad. Ta selg vajus seljalihase nõrkuse ja vähese treenituse tõttu juba keskeas kumeraks, vanana oli ta päris pisike ja kühmus. Huvitav on see, et samad kalduvused on pärinud ka mu isa, mina ja mitmed mu lapsed. Õnneks on tänapäeval teadlikkus treenimisvajaduse kohta suurem, meie saame endaga rohkem tegeleda ja kühmuvajumist teadlikult vältida. Vanaema randmed olid kogu aeg teatud nurga all, isegi kui käsivarred rippusid lõdvalt külgedelt alla, olid peod suunatud koketselt kehast eemale. Sama mäletan enda 5. klassi pildilt. Nüüd tean, et see näitab südameenergia kuhjumist randmetes. Randmeid tuleb lõdvestada ja liigutada. Teen seda iga kord, kui kuhjumist märkan.

10
Foto septembrist 1987. Nana minu kõrval vasakul.

Aitäh, nana, et sain olla Sinuga koos, sain Sinus uurida jooni, mida olin märganud ka endas, sain osa Sinu armastusest, mis ei olnud niivõrd hellituste ja kallistuste vormis, kui kultuur, mida mulle pakkusid – võimalus elada aeg-ajalt kas või paar päeva Tallinna kesklinnas, külastada teatreid ja kinosid, kohvikuid ja muuseume, raamatusoovitused ja oma rikkalik raamatukogu, mida Sa jagasid, maitsev toit, mida Sa kenasti serveerisid. Tomativiiludel (mida võis mu kooliajal talviti arvatavasti leidagi vaid ETKVLi töötaja laulalt 🙂 oli alati  pipraveskiga värskelt jahvatatud pipar, mis lõhnas nii isuäratavalt. Aitäh, mu linnavanaema!

Valli järeltulijad kokkutulekuks valitud Kajaku talus aastal 2011:Valli järeltulijad