Mul on olnud õnne elada mõnes mõttes natuke vanas ajas ja ajaloos ja pakkuda sama oma lastele. Olen tänulik oma kadunud vanaemale, vanematele, onule ja õe perele, tänu kelle visale tööle on see mitmesaja-aastane rehielamu endiselt elamiskõlbulik ja toimiv.
Taluhoone, selle erinevad osad ja mälestused
Kajaku on tüüpiline põhjatüüpi rehielamu, tohutult pikk ja avar, kõrge rehetarega keskel ja madalate aampalkidega rehealusega ühes otsas ning kambrite/tubadega teises otsas. Maja erinevad osad on eri vanusega, näiteks Vahetuba ja Tagatuba on ehitatud 1900, nende ees olev kolmas tuba, Suurekamber on märksa vanem, taluaegne peretuba. Kunagi oli sel olnud muldpõrand ja selle sisse tantsitud ring … Minu lapsepõlves oli otse muldpõrandale kinnitatud laiadest puust laudadest põrand, mis hiljem ära mädanes. Mööbliks oli aaderdatud riidekapp, sisse ehitatud nurgakapp ja meie sugulase, kunagise Eesti Wabariigi diplomaadi uhkete lõvijalgadega tammepuust söögitoamööbel – ümmargune laud, mille sai vajadusel kolme vaheplaadiga 10 m pikkuseks tõmmata ja 6 tooli. Vahetoast avaneb uks kahte pisikesse kütmata tuppa, Tagavöörusesse, mille kaudu pääseb ka aeda ja Tagasahvrisse, mida minu ajal kasutati riiete hoidmiseks, kunagi täitis see ka sahvri ülesandeid. Tagasahvris oli vanaaegne kummut kõikvõimalikest ajastutest pärit rahade, vanaema ehete, vanade (osalt saksakeelsete) postkaartide ja vanade fotodega, mis mulle tohutult huvitavad tundusid. Kummuti kohal aga Vanamamma ja Vanapapa (minu emaemaema ja emaemaisa) suur, lähivaates pulmapilt, kus nad olid nii tõsiste ja pühalike, isegi rangete nägudega, et mulle tundus, et pean olema nende pilgu all eriti hea laps. Suurekambri kõrval on teine üsna suur kütmata tuba, Tagaahjukamber, mis asubki suure reheahju taga. Kunagi oli see olnud taluperemehe- ja naise eraldi tuba. Suitsunud palkide ja partega rehetuba suure põletatud savitellistest reheahjuga nimetame me Tareks. Arvame, et see on vähemalt 200 aastat vana. Tõenäoliselt moodustaski see väike suitsutare kunagi kogu talu, või oli sel veel otsas väike rehealune. Minu ajal oli tare ees olevast sügavast alkoovist /kojast seina kinniehitamise teel moodustatud kütmata kõrvalruum – ait, kus hoiti soola- ja suitsuliha, soolaräimi, hapukapsast ja -kurke jms. See osutus vajalikuks pärast talu enda aida lammutamist kolhoosi poolt ja aida palkide vedamist Leeli poe ehitamiseks. Talu karjalaut oli rekvireeritud ja kolhoosi laudaks tehtud, lastud aga katusest ilma jääda ja laguneda. Seetõttu oli vanaema lasknud mõnedest kõbusamatest palkidest ehitada rehealusesse hädapärase lauda, kuhu mahtus 2 lehma, 5 lammast, 3 siga ja hulga kodulinde. Viimastest peeti meil kogu Vene aeg kanu, aga aeg-ajalt ka kalkuneid, hanesid, parte ja pärlkanu. Tundsin end lapsena loomade läheduses väga hästi, rääkisin nendega nagu omasugusega, silitasin ja patsutasin.
Suurekambrist õue pääses lihtsa esiku kaudu, mida kunagi olevat hüütud Vööruseks. Seega olid talus Vöörus ja Tagavöörus. Esikust viis välisuks õue ja uksed tarre, sahvrisse ja kööki. Sahver oli pisike ruum maast laeni riiulitega igas seinas, kus hoiti nii tänapäevaseid kuivaineid ja konserve, kui eestiaegseid kilunõusid ja uhkeid tihendkorgiga neljakandilisi õllepudeleid. Köögis oli hiiglaslik puudega köetav katel, kus minu ajal soojendati vaid vett, taluaajal aga oli talgute ja suuremate ürituste puhul ka suppi keedetud. Ja läikiva metallreelinguga puupliit ning 2-auguga gaasipliit. Ja suur söögilaud, veepanged ning pesulaud, kus oli koht pesukausile ja solgipangele. Vesi tassiti mu lapsepõlves kaevust joogiveepangedesse ja tiigist katlasse, selleks olid isegi kaelkoogud. Ja solk pärast välja, rehealuse taga olevale sõnnikuhunnikule.
Tarre oli ehitatud vanadest palkidest maapealne kelder, kus hoiti nii hoidiseid kui kartuleid ja juurvilju. See ei olnud parim kelder, kuid ajas asja ära.
Rehealune ja tare olid kogu minu lapsepõlveaeg täis erinevatest ajastutest pärit ajaloolisi esemeid – vankreid, saane, hobusega maaharimise riistu lookadest-rakmetest atrade ja vedruäketeni, koote, vilja tuulamise sõelu, kirjatud kirste ja puitehistööga viljakirste, koorelahutajaid ja käsikivisid. Kuna rehealuse kolm suurt ust, mis kunagi rehe tegemise ja vilja tuulamise aegu pärani lahti tõmmati, et tuult tekitada, olid osaliselt lauda ehitamisega kinni ehitatud ning rehetoa aknad jäid aida varju, olid rehealune hämar ja tare hoopis pime ruum, kus hõljus varje ja oli tunda muldpõrandast levivat rõskuse lõhna. Tare kõrge lae ülemistes nurkades olid tohutu paksud ämblikuvõrgud, kus elasid (minu mäletamist mööda 🙂 hiigelämblikud. Mäletan, et kartsin lapsena natuke rehealust, sest nägin selle sügavusse vaadates justkui kolli nägu, mille üks silm pilkus ja suu oli pilklikul muigel. Lõpuks, kui ema tahtis mu hirmu peletamiseks välja uurida, mida ma kolliks pean, leidis ta lömmis plekkvanni, mille aukus põhjast ühe rehealuse ukseaknavalgus keskpäeval läbi kumas. Päriselt ära ei kadunud minu kui tundliku lapse hirm nende vanade ruumide, asjade ja seal orjaajast salvestunud energia vastu siiski kogu lapseea.
Kõrvalhooned
Minu lapsepõlves olid veel alles rehetare osaks olev Ulualune – rehealuse räästapikendus, kus hoiti ehitusmaterjale ja pikki pinke ning kaevu juures olev Piimaonn, kus jahutati veega täidetud plekkvannides lüpsisooja piima. Tänaseks on need lammutatud.
Kajaku kaev on omaette nähtus – 28 meetrilaiust betoonrõngast, kajav, kui hakata sinna alla vaatama, siis miski justkui tõmbaks sind sinna alla. Mulle öeldi lapsena, et kaevu ei tohi vaadata, sest seal elab näkk ja arvan, et õigesti öeldi 🙂 Kaevuvesi on väga puhas ja hea maitsega, nagu allikavesi. Mu vanemad eelistavad seda ka praegu puurkaevuveele, kuigi viimane nüüd kraanist tuleb 🙂
Talu ees oli tsemendist valatud trepp, kus mulle meeldis lapsena istuda ja kividega rääkida. Mõned tsemendist välja ulatuvad kivid olid minu silitamisest lausa siledaks muutunud.
Minu lapsepõlves oli meil lisaks rehielamule ja Piimaonnile veel ainult kaks kõrvalhoonet – kuur ja väljakäik. Kuur oli kerge prussidest ja püstistest laudadest ehitis, mis siiski on kogu minu elu vastu pidanud. Väljakäik oli aga väga huvitav koht – tugev ja avar laiadest laudadest ehitis puude vilus, mille peaaegu kõik lauad olid täis kirjutatud laule. Minu mäletamist mööda olid need vanas stiilis lorilaulud, mäletan vaid ühte konkreetset: “Küll kurblik on poissmehe elu!“. Need laulud olevat üles kirjutanud talu sulased. Kahju, et laulud luitusid ja kõdunesid koos väljakäiguga, minu nooruses see lammutati ja ehitati uus.
Kõigi teiste kõrvalhoonete asemel olid varemed – saunavaremed (saun läks kunagi pärast sõda põlema ja lagunes pärast seda), aidavaremed (aida põhiosa veeti Leeli poe ehitamiseks, allesjäänud osa aga mädanes ära) ja laudavaremed (lauda katus lasti kolhoosi poolt ära mädaneda ja see läks talvel paksu lumega kokku). Kunagi 1970. aastatel lasi mu onu Juhan ühe metsasihile ette jäänud mahajäetud talu sauna palkidest lahti võtta ja meie juures tiigi teisel kaldal jälle kokku panna. See oli algselt suitsusaun, seinad kaetud läikiva pigiga. Aga meil tehti sinna saunakatel ja plekktünnist ja raudkividest keris, mida küttis saunaahi. Nii saime hakata jälle oma talus saunas käima. Arvatavasti samast kohast oli pärit teine palkidest kõrvalhoone, millest mu isa tegi endale garaaži.
Tiik kui sisekeskkonna indikaator
Kõikide hoonete ja varemete vahel oli talu tiik. See oli olnud kunagi väga puhas, rohkete allikatega. Aga juba mu lapsepõlves, veelgi enam aga nooruses hakkas see hoogsalt kinni kasvama. Üks põhjus oli üks veetaim, mida meil kutsutakse läätseks. See olevat kolitud tiiki endistest linaleoaukudest hanedele söödaks, kuid hakanud hooga paljunema ja katnud kogu tiigi. Kindlasti on põhjuseks ka tohutult kõrgeks kasvanud vahtrad, pärnad ja kased tiigi ümber, mis päikese ära varjavad. Ja nende lehed, mis kõik sügisel tiiki langevad ja sinna kõdunevad. Tõenäoliselt on vee õitsemisele kaasa aidanud saunast tulnud pesupesemise vesi ja sõnnikuhunnikult voolanud reovesi, mis vaatamata kõrvale juhtimisele osaliselt tiiki jõudsid. Täna on talus septik ja reovesi tiiki ei voola. Kahju on aga juba sündinud.
Kui mina olin laps, jõudis kinnikasvamine sinnamaale, et vett oli vaid esimestes, kõige sügavamates tiigisoppides. Mujal kõndisid juba kanad üle paksu vetikamassi. Aga siis oli meie lähedal EPT, mis tegeleski maaparandusega. Sealt kutsuti paar buldooserit ja linttraktorit, mis lükkasid kogu muda ja soga ühte hunnikusse kokku , kopp, mis tiiki süvendas ja veoautod, mis muda minema vedasid. Pärast seda oli tiik sügav ja puhas, nii et saime seal ujuda ja sealt sauna vett pumbata. Allikate koha peal oli vesi karge ja keerisjas, mujal soojem ja tüünem. Kahjuks hakkas tiik hiljem jälle kinni kasvama, nüüdseks sealt enam saunavett ei saa.
Kujutluspilt Kajaku tiigi vee olukorrast on mulle alati heaks indikaatoriks minu sisekeskkonna seisundi kohta. Kui mu keha on parasjagu saastunum, näen enda sisse vaadates silme ees muda, pakse vetikaid ja erkrohelisi läätsi, mille vahel liikumine takerdub. Kui aga olen paastunud, tervislikult toitunud ja tegelenud enda puhastamisega, näen enda sees liikumas vabamat ja läbipaistvamat tiigivett üksikute vetikapuhmastega.
Talu kaks aeda
Rehielamu juures asus Marjaaed, mis minu mäletamist mööda oli rohkem lilleaed punaste, roosade, valgete ja kirjude flokside, pojengide, mitmevärviliste jorjenite ja roosidega. Aiateed olid kõblatud ja kaetud valge liivaga. Keset aeda oli puust postidega kiik ja värviline 2-kordne ärklikorrusega nukumaja, kuhu ma mahtusin üleni sisse. Aed ise oli mu lapsepõlves ümbritsetud lippidest aiaga ja minu jaoks oli see väga turvaline lapsepõlvekeskkond, mis on jäänud alatiselt mu kindluse pandiks. Kui öeldakse: “Kujutlege end nüüd ühte endale tuntud turvalisse kohta…”, olen ma alati seal.
Teisel pool tiiki asus Allaed, mis tegelikult oli majast hoopis üleval pool. Allaias olid põllusiilud vaheldumisi viljapuude ja marjapõõsaste ridadega. Seal oli väga vanu viljapuid vaheldumisi noortega. Lapsepõlvest meenub suussulav kollane murel (maguskirss), mis kahjuks vähki jäi ja välja läks. Senini on alles hiiglaslik Paide taliõun, sibulõun ja mitu metsõunapuud, mis vastupidavamad ja ilusaimadki õunu kannavad kui kultuurõunapuud. Allaeda ümbritses kahelt välisküljelt tuulekaitseistandus, kus nii suuri vahtraid ja pärnu, hiiglaslik lehis, toomingad, sirelid, läätspuud, kui veel minu lapsepõlves ka kirsihekk. Need olid suured tumedad kirsid, mida headel aastatel korjati pangede kaupa.
Talutööd
Nii Allaeda kui Marjaaeda hariti hobusega. Algul tuli selleks iga kord sovhoosi tallist hobune laenutada. Tallimees oli kurt, sest noorena oli üks varss talle kabjaga kõrva pihta virutanud. Selle eest mõistis ta hästi hobuseid. Põllutööriistad olid meil endal olemas ja isa oskas kõiki talutöid. Mäletan kuidas ta hobust erinevate häälitsustega juhendas. Mina kahjuks hobuse juhtimist ei õppinudki ära, ehkki paar korda moe pärast ohje hoidsin.
Teine asi, mida ma ära ei õppinud, oli lehmalüps. Muid asju ma tegin lehmadega küll. Viisin neid karjamaale ja lõin seal keti maa sisse. Tõstsin paari tunni pärast keti edasi. Ja lasin lehma õhtul lahti, et ta ise koju kõnniks. Kord tekkis ühele lehmale põdrast austaja. Kes seisis teisel pool okastraadist aeda, vaatas lehma ja üritas teda nuusutada. Lehm temast eriti välja ei teinud, aga tema eest ära ka ei põgenenud. Sõi ja mäletses häirimatult edasi. See kordus mitmel järjestikusel suvel. Ja on meeles siiani.
Minu lapsepõlves oli meil täielik talumajandus. Meil oli mitu heinamaatükki, kus tegime talveks heina. Esialgu kaarutasime seda puust vanaaegsete rehadega ja tõstsime vanaaegsete vikladega, mida aitas korras hoida puutöömeister Juhan Umbjärv. Pärast kaarutamist panime heina kuivama puust rõuguredelitele ja pikergustesse heinarõukudesse. Kui hein oli päris kuiv, vedasime selle EPT-st laenatud veoautoga koju. Ja panime rehealuse lakka. See oli natuke ohtlik koht, kuna osa pööningu aluslaudadest olid mädad, osa laka pinnast moodustasid lahtised augud heinakantside sees. Siiski õnnestus kõigil teistel pääseda, kuna tallasime heina vaid teadaolevates kindlates ja turvalistes kohtades. Lennu lakast lauta tegi vaid tädi Helgi, kes lauda peal kanapesi otsis. Õnneks ei juhtunud temaga midagi – ta maandus pehme heina otsa.
Harisime põlde, sh suurt kartulipõldu ja viljapõldu, millelt vilja koristas kombain, see läks loomatoiduks. Ja aedu. Hoolitsesime loomade eest, meil olid oma piim, munad, suitsuliha, soolaliha, kartul, aedviljad, hapukapsas, hapukurk ja pärast loomade tapmist ka värske liha. Jõuluks tapeti siga, pärast tegid ema ja vanaema ise verivorsti, sülti ja pasteeti. Tegin juba lapsena vanaema juhendamisel ise kausis puulusikaga segades koorevõid. Mu vanemad oskavad veel nüüdki kõike teha. Täna ei ole meil enam nii palju kõigeks vajaminevat, näiteks hoburiistu või suitsuahju.
Talu ümbruse loodus
Talu ümber olid metsatukad, mida asustas elav loodus. Meie õuest käis tihti läbi jäneseid, siile, kodu lähedal põldudel nägin metskitsi, nurmkanasid, kiivitajaid, sookurgi, metsas põtru, rebaseid, kakke. Talvel panime lindudele pekitükke ja seemneid ning linde käis palju, erilisematest talvekülalistest mäletan sini- ja tutttihaseid ning rähni. Kord pärast äikest hüppas õue suur jänes, kes hakkas esikäppadega vastu maad trummeldama, nagu trummi mängides. Tuli ka ette, et kanakarja ründas rebane või kanakull.
Vanamamma ja Vanapapa (mu emapoolsed vanavanemad) ja nende Venemaalt pääsemine
Lapsepõlves hoidis mind Vanamamma (emaemaema), Vana-Karistest pärit Ann Keng. Anne neiupõlvenimi oli Ann Tusti (tust on Mulgi murdes peenike tolm, nt veskitolm, vrdl Dust). Ja tema ema neiupõlvenimi oli Ann Nüssik (nüssik on Mulgi murdes lüpsik, nüsma on lüpsma). Anne abiellumisega saadud, Vanapapaga ühine nimi oli Keng (keng on Mulgi murdes king). Nimetasin juba Vanapapat, keda mul endal enam näha ei õnnestanud, kuulsin aga imejutte temast. Ta oli sõnaraamatu järgi saksa keele selgeks õppinud ja tänu sellele saanud mõisnike juures tööd nii Eesti kui Venemaal. Venemaale võttis ta I maailmasõja hakul kaasa ka oma perekonna, naise ja kolm tütart, Anna, Aliide (mu vanaema) ja Ella. Sest arvas, et Venemaal on pere Eestist rohkem kaitstud. Venemaal teenis ta leiba Orjoli kubermangus ühe mõisniku juures mõisavalitsejana, tema naine samas majapidajannana ja vanim tütar Anna mõisaproua kammerneitsina. Mu vanaema Aliide lippas niisama emal ja Annal sabas, õppides märkamatult selgeks vene keele, mida ta kolm talve Venemaal külakoolis käies veelgi kinnistas. Kuni tuli revolutsioon, mõisnikud hukati revolutsiooniliste tööliste ja soldatite käe läbi, mu vanaema pere õnneks kutsus Eesti Vabariik pärast iseseisvumist Venemaale jäänud eestlased koju. Vanapapa arvas, et rongi on väga riskantne minna kuldrahadega (kogu nende varandus oli kuldrahades. Seetõttu vahetati need kerenskite vastu, mis muutusid peatselt kehtetuks … Teekond läbi Venemaa ei olnud turvaline ja rahulik, hirm oli suur. … Õnneks jõudis rong peatselt Eestisse, küll esialgu karantiini, kuid siiski Eestisse. Pere oli täies koosseisus terve ja eluga pääsenud. Kuid puupaljas, sest enne Venemaale minekut oli müüdud kogu Eestisse jääv varandus – talu koos maade ja metsadega. Tagasi aga toodi vaid paberipahnaks muutunud kerenskid … Pere SOS-plaani kuulus tütarde mehelepanek. Kunagi hiljem plaan realiseeritigi:)
Pärast Venemaad töötas mu vanaema Pärnus onu juures toateenija ja poeabilisena, õppis kodumajanduskoolis ja leidis endale mitmeks aastaks koduabilise koha mõisast ilma jäetud, kuid mõisniku kombed säilitanud Abja paruni von Stackelbergi juures. Seal õppis ta suurepäraselt toitu valmistama ja omandas häid kombeid. Paruniperel oli väga korrapärane elurütm. Tõusti, söödi ja magama mindi kindlatel kellaaegadel, ärgati vara ja mindi üsna vara ka voodi. Lastelt oodati sõnakuulelikkust ja distsiplineeritust. Vanaema korjas kaminatest ära ärapõletamiseks visatud postkaarte, mis parunitele ülearused tundusid, tegelikult aga kogumisväärtusega olid. Sest neil olid peal ilusad margid, need olid tulnud erinevatest Euroopa linnadest ja kujutasid vanu vaatamisväärsusi.
Pärast teenimist paruni juures tegi mu vanaemale abieluettepaneku Kajaku talu peremees. Tütarde mehelepanek oligi olnud osa SOS-plaanist. Kajaku talu peremees oli Aliidest ühe inimpõlve jagu vanem, see-eest aga korralik inimene. Kosjad võeti vastu … See oli kunagi 1928. aasta paiku. Mu vanaema elu väärib omaette lugu. Hetkel aga üritan jääda Kajaku taluga seotud mälestuste juurde. Kajaku talu mälestustest kirjutab ka mu onu, endine Taagepera metsaülem Juhan Tamberg. Loe siit.
Lapsepõlv Vanamammaga ja Vanamamma surm
1966. aastal hakkas mind hoidma pärast Vanapapa surma tütre pere juurde kolinud Vanamamma. Kuna ma lasteaias käia eriti ei kannatanud, jäin kohe haigeks, ma nooremates rühmades lasteaias ei käinud, jõudsin sinna alles 6-aastaselt. Varasemal ajal olid päeval kõik teised tööl ja Vanamamma minuga kodus. Ta laulis mulle rahvalaule. Ühtki konkreetset ei mäleta, kuid paljud Halliste kihelkonna regilaulud tunduvad mulle omased ja tuttavad. Vanavanaema suri suvel enne mu kooliminekut. Nägin pealt tema viimast hingetõmmet, mis tundus mulle nagu kergendusohe. Matust mäletan kui mu lapsepõlve üht värvikaimat sündmust, kus sugulased kokku said ja ühtsust kinnitati. Seal oli mul veel lõbus. Kui aga leina kogu tõsidus minuni jõudis, leinasin sügavalt. Veel kolmandas klassis ei suutnud ma nutma puhkemata laulda laulu “Vanaema helde, lahke, oli kallis sinule.“
Haritud ja tegusad taluperemehed
Kajaku talu peremehed olid kogu aeg olnud haritud ja tegusad. Talu väljaostja ja ümberhehitaja Karl Tamberg oli kiriku vöörmünder, Pöögle valla volikogu liige ja kohtu kolleegiumi liige. Samadesse organitesse kuulusid vennad Jaan ja (kirjanik) August Kitzberg, kellega ka perekondlikult läbi käidi. Hans, Karli poeg ja Aliide mees, oli lõpetanud gümnaasiumi. Maatöödele eelistas ta raamatu- ja ajakirjanduse lugemist.
August Kitzberg – naabrusest pärit kirjanik, peretuttav ja mõjutaja
Ma ei tea, kas just perekondliku läbikäimise pärast, aga meil olid olemas kõik August Kitzbergi teosed. Viimasel ajal on eriti populaarseks muutunud tema näidend “Libahunt“, mis mulle juba lapsena sügava mulje jättis. Ahmisin endasse müüti ja ajalugu. Teine teos, mis nii kuulsaks pole muutunud, mida aga senini heaks pean, on romantiline jutustus “Maimu”, mis räägib Eesti elust pärast Maarjamaa vallutamist, kivist ordulosside rajamise ajal. Lugesin Maimut uuesti pärast kaasaegse väärtfilmi “Timbuktu” vaatamist. Tuli väga palju tuttavat ette – vallutajate vägivald naiste, teisitimõtlejate ja vabade hingede vastu. Palju sellest on tänaseks unustatud, kuid 19. sajandil oli mälestusi sellest veel suusõnaliselt edasi antud. Kitzberg oli isegi oma ajast ees, ma mõtlen.
Lapsena külastasin võimalikult palju Kitzbergi teoste tegevuskohti – Maimu koobast, kus Maimu koos isaga, endise eestlaste vanema Vendaga maapaos oli olnud ja Kadrina tulpa Karksi lossi varemetes, kuhu olevat elusalt, väravahoidjaks, müüritud tema ema ja kus ta olevat pärast sisse müürimist Maimu sünnitanud ja maimukese läbi hingamisaugu Venda kätte andnud.
Käigud ja retked
Matkasin metsades ja sõitsin jalgrattaga mööda külavaheteid. Ronisin mööda küüditamise ja ääremaastumise järel mahajäetud taluhäärberite lagunenud treppe, vaatasin mahakistud tapeedikihte, millest alumised Eesti-aegsed, varanduseotsimisel sisse löödud ahje ja poolkõdunenud mööblit ja kujutlesin, kuidas kõik võis välja näha Eesti ajal. Lonkisin Halliste kiriku varemetes ja Halliste surnuaial, eriti Saksa parunite haudadel ja piilusin Abja parunite von Stackelbergide kabelisse. Samal ajal oli mul tunne, et teen keelatud asja, et minu kui matsitüdruku koht ei ole sakste kalmistuosas. Ma ei tea, kust ma seda võtsin, kuid kordasin pidevalt “Andke andeks! Andke andeks!”
Halliste kirik
Halliste kiriku põlemise kohta (1959) räägiti, et kiriku juures olnud pühad puud, mille kohta teati, et neid peab hoidma ja neid ei tohi raiuda. Kuid kirikuõpetaja olevat teinud lõkke kiriku lähedale, kus põletas nende puude oksi. Sellest lõkkest lennanudki säde kiriku katusele. Abja tuletõrje tuli küll kohale, kuid nende voolikud torni ei ulatunud. Minu lapsepõlves olid varemed üsna halvas seisus, nii kirikus kui müüridel kasvasid noored kased. Väga tore, et see õnnestus siiski taastada.
Hallistesse viis looklev ja mägine tee. Vanaema näitas mulle sillakohta üle Halliste jõe, kus tal oli kord hobune lõhkuma hakanud ja ta oli jõkke kukkunud.
Vaated
Minu lapsepõlve ilmestasid avarad vaated otse talu õuest. Pruukis vaid välisuksest trepile astuda, kui nägid avarat vaadet Halliste jõe ürgorule, erineval kõrgusel kasvavatele puudele kauguses ja põldudele. Nende seas paistsid ka Maimu hukkamiskohale istutatud Vangiristi kuuskede asemele kasvanud kuused. Puud olid igal aastaajal ise värvi, talvel paistsid sätendavad lumeväljad või tuisuvaalud. Kui jalutasid paarsada meetrit oru suunas, nägid Halliste kiriku lagunenud torni. Köögiaknast paistis jällegi kauguses olev mets ja selle ees olev mäekuppel. Mets ulatus välja Karksi-Nuiani ja Nuia paisjärveni. Kui olin väike, oli selles metsas veel alles puust suusahüppetorn, kust mu isaisa Evald Rätsep, suusasportlane, olevat kunagi alla hüpanud. Hiljem torn lagunes ja kukkus ümber. Kahjuks varjavad praegu köögiakna vaate suureks kasvanud puud. Otse majatrepilt avara vaate nautimist takistab aga energiliselt lambakasvatustalu arendava õe pere ehitatud lambalaut. Samas on siiski tore, et nad just seal oma talumajandust arendavad. Talus on elu ja põllud ei kasva võssa.
Lapsepõlvetegevused
8-aasta sünnipäevaks sain oranži värvi jalgratta Ereliukas. Armastasin sellega mööda külavaheteid pedaalida. Kajaku talu lähedal on nn Vana tee, kruusatee, kunagine ainuke Valga-Pärnu maantee, kus võib sõita, kartmata kihutavaid autosid, mis eelistavad teisel pool talu asuvat asfaltteed. Tollal oli populaarne laul “Una paloma blanca (valge tuvi)”. Kuula siit. Mina laulsin seda oma sõnadega:
“Iga kord, kui öö on võimul, magan voodis magusalt.
Iga kord, kui koidab uus päev, istun ratta selga ma.
Una paloma blanca, mäest alla sõidan kui lind,
Una paloma blanca, tuul kannab edasi mind.
Ja vabadust käest ei anna ma eal!”
Teine lemmiktegevus oli kivide otsimine. Armastasin kive koguda ja uurida. Mul oli terve kivistunud teokarpide ja elukate kollektsioon. Vana tee kõrge perve ääres oli palkidest sild, mida kasutati lehmade veoauto peale ajamiseks. Mingil ajal kallati sellele koorem graniidist jämedalt jahvatatud killustikku. Mina hakkasin seda nimetama “Kalliskivide sillaks”, sest paljud killustikutükid särasid ja sätendasid päikese käes, sisaldades ka vilgukivi ning mitmeid muid säravaid osi.
Ja kolmas tegevus oli õues saarte all kivide peal mängimine. Seal olid mu kaaslasteks õde ja onulapsed. Saarte all olid laiali kunagi 100 aastat tagasi toimunud kivide lõhkamisest järele jäänud üsna järskude servadega suured graniitkivid. Töötasime välja oma marsruudid, kus sai astuda või hüpata ühelt kivilt teisele, maapinda puutumata. Käisime seda rada iga päev mitmeid kordi läbi. Koorisime kividelt pehmet rohelist samblavaipa ja joonistasime sellele saviga pilte. Kui savikiht oli vähemalt sentimeetripaksune, sai sellesse mustri vajutada ja lisada kaunistusi. Seejärel kuivatasime oma kunstiteosed kuuma päikese käes ära ja tegime neist näitusi. Ma ei tea, kust me seda võtsime, kuid mängisime, et keegi tellib meilt neid vaipu ja me saame selle eest raha. Aegajalt läks tellimustega päris pingeliseks. Meid juhendas ja vaibatöökoda juhatas kõige vanem meist, onupoeg Kaido, kellest tänaseks on saanud ühe Valgamaa valla vanem 🙂
Mul oli päikeseline ja natuke vanaaegne lapsepõlv, millest võtsin kaasa turvatunde ja maaläheduse. Aitäh, aitäh, aitäh!
Kajaku talu peremehed olid kogu aeg olnud haritud ja tegusad. Talu väljaostja ja ümberhehitaja Karl Tamberg oli kiriku vöörmünder, Pöögle valla volikogu liige ja kohtu kolleegiumi liige. Samadesse organitesse kuulusid vennad Jaan ja (kirjanik) August Kitzberg, kellega ka perekondlikult läbi käidi. Hans, Karli poeg ja Aliide mees, oli lõpetanud gümnaasiumi. Maatöödele eelistas ta raamatu- ja ajakirjanduse lugemist.