Minu sündimise lugu

Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Miks julm ei olda iial juhtumisi?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?

 

/Betti Alver „Tähetund”/

 

Olen sündinud 27. mail 1966 Tartus.

Nagu ütleb mu õpetaja ja guru Binnie A. Dansby, on kõige olulisem aeg lapse arengus tema sünnile eelnevad 9 üsasoleku kuud. Laps imab endasse kõik, mida ta kogeb, nagu käsn. Ka ümbritsevate inimeste omavahelised suhted, konfliktid ja nende lahendamise viisid. Väga tähtis on toetatuse tunne ‒ kas ema on oma raseduse üle rõõmus, kas isa toetab teda, kas ümbritsevad inimesed toetavad kogu peret ja nende lapsesaamise mõtet.

Minu vanemad olid tutvunud eelmisel kevadel, armunud ja abiellunud juulis 1965. Nende pered olid abiellumise üle rõõmsad ja lapseuudise üle veel eriti, nii et sealtpoolt olid kõik soovitused täidetud.3. juulil 1965

Ema töötas Maarjamõisa haigla hingamiskeskuses (NB! HINGAMISkeskuses, hilisemas reanimatsiooniosakonnas) õena ja anesteesiaõena. Valved muutusid tema jaoks üsna raskeks, mõned protseduurid tülikaks. Kuid selle eest olid kolleegid hästi rõõmsameelsed, positiivsed ja toetavad, noored arstid, dr Ain-Elmar Kaasik ja Enno Kross heitsid nalja ja hoidsid kõigi tuju üleval.

Probleeme tekitas kodu või õieti selle puudumine. Haigla töötajaid korteritega ei kindlustanud, või oli järjekord pikk. Ema oli noore vallalise med-õena vastu võtnud Tallinnasse kolinud venna, noore kirjaniku Karl Tambergi abipakkumise – elada kuni parema koha leidmiseni talle Kirjanike Liidu poolt antud toakeses. Tuba polnud eraldi, vaid osa ühiskorterist, millest suurem osa kuulus luuletaja Betti Alverile ja tema elukaaslasele Mart Lepikule kuulsas naiskirjanike korteris, kus varem oli elanud Anna Haava. Tartu, Koidula 8

Seni, kui ema elas toas üksi, ei tajunud ta vähimatki tõrget. Betti keetis talle haiguse ajal tervendavat teed ja näis igati hoolitsev. Ema oli muidugi vaikne ja märkamatu kaasüüriline ja kasutas kööki vaid siis, kui kirjanike seltskonda seal polnud.

Kui aga sisse kolis mu isa, algasid arusaamatused ja tüüpilised ühisköögi teemad, muidu igasuguste kirjanduslike ambitsioonideta isa hakkas pidama kirjanduslikke debatte Mart Lepikuga WC-seinale kinnitatud paberilehtedel jne. Kodus polnud enam hea olla.

Ema katsus hästi palju tööl olla, jätkas öövalvete tegemist, tegi ülikoolis, kus ta kaugõppes farmaatsiat õppis, eksameid ette ja pingutas igati, et sünnituse ajaks oleks kõik tehtud.

27. mail tõusis mu ema voodist püsti koos vetega, viidi haiglasse ja hakkas kannatama valusid. Laps aga ei sündinud ega sündinud. Sünnitusarst oli venelane ja pahandas, et ise meditsiinitöötaja ja ei oska sünnitada. Ema, kes oli alati harjunud autoriteetidele kuuletuma, võttis kõik selle tingimusteta omaks. Jah, ta ei oska õigesti sünnitada. Jah, ta on halb, sest laps ei tule ja ei tule ilmavalgele. Arsti järjekordse epistli ajal, kui ka ülejäänud abistajate pilgud tema poole olid suunatud, hüppasin ootamatult välja mina, tekitades emale suuri rebendeid. Mind näidati korraks ja viidi lastetuppa, ema rebendid õmmeldi ja ta pandi tollel ajal tavalisele rangele voodirežiimile, ta ei võinud püsti tõusta, ega asendit vahetada. Oli kuum, õmblused läksid kummiriide all hauduma ja muutusid tulivalusaks. Ainuke rõõmus sündmus peale minu sündimise fakti oli tudengite läbimarss – tudengipäevi tähistavad üliõpilased marssisid mööda ja hüüdsid sünnitusmaja akende all „Elagu noored emad!”.

Olin 10 päeva lastetoas, emast eraldatud, pika öövahe ja 4-tunniste päevaste söögivahedega, nagu tollal tavaks. Kahtlemata kujundasin ma seal endas mõtteid, et olen üksi ja eraldatud. Selle eest aga sain iga 4 tunni tagant ema rinna otsa, emal oli külluses piima ja see kompenseeris palju.

10 päeva pärast saime koju, ikka Betti Alveri korterisse. Kuigi Betti võttis mind vastu lillekimbuga, ei kujutanud ta lasteta naisena ette, mida tähendab imik ja mis vajadused on sünnitanud naisel. Ema ei söandanud ennast kehtestada ja paluda köögis kohvi joovat kirjanike seltskonda väike vahe pidada, et tema saaks suure kastruli tulele panna ja läbi keeta kakased mähkmed (nii neid tollal hooldati), pesta pesu ja keeta pesuvett oma sagedast hoolt vajavate õmmeldud kohtade ja minu õrnade ja hauduma kippuvate nahavoltide pesemiseks. Ema julges seda teha ainult hilistel öötundidel ja olukord läks järjest hullemaks. Mu ihule tekkisid paised.

Ema ja isa hakkasid kõndima Tähtveres majast majja, et kas kellelgi oleks pakkuda korterit või tuba. Aga ei leidnud. Lõpuks võeti vastu kardinaalne otsus: kolida Tartust ära Mulgimaale, Karksi-Nuia, kus mõlema vanemad elasid. Nuias saadi kohe töö ja omaette korter. Lapsehoidjaks olid olemas vanaemad ja vanavanaemad. Ema üritas esialgu haiglas valveid edasi teha ja ülikoolis edasi käia. Aga just kõige tähtsama eksami eel haigestusin mina, ema sõitis minu juurde ja ülikool jäi pooleli, sest farmaatsia kaugõpe kaotati pärast tema kursust.

1 Aprillis 2016 029
Juba maal Kajaku talus

Kas jättagi see lugu nii, üsnagi õnnetuks? Veelgi hullemaks teevad seda viimasel paaril aastal ajakirjanduses ilmunud vähemalt kaks artiklit Betti Alveri elust, kus öeldakse, et tal ei olnud oma kodus ruumi, teda häiris ühisköök, ühes väidetakse, et mu onu oli üürinud korteri edasi suvalistele noortele (mis ei ole õige, see oli tema õde!), teises koguni, et onu oli KGB nuhk, kes oli paigutatud sinna korterisse Betti Alveri tagant nuhkimiseks. See on ka absurd – mu onu oli küll kommunistlikus parteis, kuid mitte pragmaatik, vaid täielik idealist ja tema veendumused ei oleks tal iial lubanud tegeleda nuhkimisega.

Aga nüüd samast loost hoopis teise nurga alt. Betti Alver oli mõnes mõttes Eestimaa südametunnistus ja Tartu Vaim. Juba Eesti ajal kuulus luuletaja ja loomeringkondade tegevliige, õnnelikult armunud luuletaja Heiti Talvikusse, täitnud oma salasoovid naisena, kirglik ja õnnelik poetess tegi läbi põrgu, mis sai osaks paljudele. Heiti arreteerimine 1945. aastal, küüditamine ja surm Siberis, tema enda üle aasta kestnud vangistus. Kibestumine, trotslikkus. Seejärel põlu alla sattumine ja avaldamiskeeld. Puudus, isegi nälg. Õnneks selgus, et tõlkida on lubatud, eriti Vene kirjanikke, nagu Puškin, ja sellega Betti leiba teenima hakkas. 1960. aastatel hakkasid paljud keelud leevenema, Bettil tekkis 1960. aastate keskel uus loomehoog. Ja 1966. aastal ilmus tema esimene sõjajärgne luulekogu, „Tähetund.”

Olen alati arvanud, et see 9 raseduskuud ja 1 imikuna luuletajaga ühe katuse all veedetud kuud on mind mõjutanud. Kusjuures see korter oli olnud pikkade traditsioonidega naisluuletajate asupaik – enne Betti Alverit oli seal elanud Anna Haava. Mõjutas ka tänava nimi – Lydia Koidula. Tean, et see luulehobu, kes igal öösel poetessi juurde kappas, puudutas oma sabaga ka mind. Olen noorena luuletanud ja ühe korra tulnud Ilmar Luhaääre Luulekevade laureaadiks. Siis öeldi mulle, et mul on annet, ainult seda tuleb lihvida. Hetkel ma ei luuleta, kuid tean, et hakkan seda kunagi uuesti tegema. Aitäh, Betti (Ja Anna!)!

Minu õpetaja ja guru Binnie A. Dansby väidab, et lapseootel naised toovad endaga kaasa palju loomingulist energiat, mida kiirgab igale poole nende ümber. Nende sees kasvab ja on pidevalt loomises laps. Neid ümbritsevad inimesed võiksid neile tänulikud olla.

Ehk äratas just see loominguline energia, mida kiirgas minu emast lapseooteajal, Betti kibestumusest ja tardumusest, kuhu ta oli oma olukorras vajunud. Äkki oli ka minul tema uuesti luuletama hakkamises oma roll? Olin seega täpselt õigel hetkel õiges kohas ja minu ajastus oli täiuslik.

 

Loe Betti Alveri luuletuse „Tähetund” täielikku teksti.

 

[hupso_hide]