Sildiarhiiv: regilaul

Vabastava hingamise ja regilaulu õhtu Hingamisstuudios

Aastavahetus 2009 046Hingamisstuudio tegijat Reeta on regilaul ja Eesti rahva juured huvitanud alati, ise on ta pärit Mulgimaalt, Karksi ja Halliste kihelkonna piiri pealt tõelise rehielamuga Kajaku talust, peres on vanu traditsioone alati au sees peetud. Oma armastust realiseris ta juba 2011. aasta sügisel Treffneri gümnaasiumis toimunud Väepunkti õhtutel. Kuna ta ei tundnud end eeslauljana kindlalt, lauldi seal lindistuste järgi, klassiruum oli hingamiseks natuke kõle keskkond, õhtutel eriti palju käijaid ei olnud. Lõpuks koliti ümber Hingamisstuudiosse, regilaulu teemad asendati teistega.

Uue tõuke andis üks entusiastlik vanem naine, rahvalaulutraditsiooni järgija ja edasiarendaja, kes juba hingamisõhtul oma hingamiskogemust jagades pillas nii palju pärleid ja äratas kõigis huvi, et tundus, et tema eeslaulmisel üritusele võidakse tormi joosta. Ta rääkis, kuidas eestlastel on meie paepealsel maal aitanud vastu pidada mitte ainult saunaskäimine, vaid ka võimalus end lauluga toetada, ja ka sõba otseses mõttes ka ekstaasi viia, kuidas Eesti regilaulu abil saab end laulda orjatüdrukust Tähemõrsjaks. Ta oli nõus juhendama hingamist, kus hingatakse vabastavalt ja lauldakse vaheldumisi ja õhtu “Mütoloogilised ja kosmogoonilised regilaulud” kuulutatigi välja. Kahjuks jäi eestvedaja ise haigeks. Oli valida, kas jätta õhtu ära või leida uus eestlaulja. Reet valis viimase tee.

Suur tänu Janika Orasele Kirjandusmuuseumist, kes lahkesti aitas ja soovitas Mikk Sarve. Mikk Sarv oligi nõus. Ta tuli kohale kogu oma väe ja valgusega, tutvustas oma äsjailmunud raamatut “Sõna jõud” ja rääkis silmiavavalt Eesti Loost. Näiteks saime teada, et eesti keel tervikuna sarnaneb kõige rohkem teiste keelte vaimude poole pöördumise vormelitega. Muudel rahvastel valdavad sellise kõlaga kõnepruuki  šamaanid, nõiad ja targad, kes kasutavad seda vaid vaimude poole pöödumiseks. Aga eesti keel on unikaalne, siin saab ka põlvepikkune poisike rääkida “vaimude  keeles”. Mulle sai kohe arusaadavaks meie esivanemate ettevaatlikus sõna kasutamisel, millegi väljaütlemisel – eesti keeles ongi iga sõna loits, igal sõnal on vägi taga. Vaimude poole ei ole tõesti mõtet iga tühiasjaga pöörduda, neid tüüdata, pigem olla vait. Sellepärast eeldatigi lastelt täiskasvanute jutu vaikides kuulamist (“Laps räägib siis, kui kana …” :) Teine huvitav jutt oli orjaajast. 700-aastane orjaaeg on müüt. Tegelikult olla meie esivanemate elu kuni Peeter I-ni üsna talutav olnud. Peeter aga soovis saksa mõisnikke enda poole võita ja andis neile eriõigused eesti talupoegade üle, mis hõlmas ka karistusõigust, ostu- ja müügi õigust jne. See oli julm aeg, aga kestis õnneks ainult 120-150 aasta ringis.Vaja oma ajalooteadmised ära muuta.

Jutud räägitud, hakkasime laulma, kolides köök-varakambrist Hingamisstuudio ruumi ja istudes põrandale mattidele, nagu me ikka hingamisõhtutel jagades istume. Mikule tundus seal hubasem ja mõnusam. Laulsime hääled lahti, häälides vokaale A, O, U, E, I, igaüks omal viisil ja omal kõrgusel, kuid õige pea hakkasid hääled kenasti kokku kõlama. Jõudnud kõrgenenud meeleseisundisse, hakkasime laulma lihtsamaid ja meelde jäänud regilaule, nagu “Laula, laula suukene”. Miku seletused muutsid kõik värvikamaks ja omasemaks. Lõpuks tulid ka pikad lugulaulud, nagu “Tähemõrsja” ja “Hane otsimas”.

Õhtu lõpetas kallistuste ring, mis ei tahtnud, ega tahtnud lõppeda. Aitäh, Mikk Sarv! Aitäh kõigile osalejaile!

See õhtu andis julgust veel rohkem hääle kasutamisele rõhku panna, miks mitte ka sarnast häälimist tavalisel hingamisõhtul teha. Regilaulu ja vabastavat hingamist ühendame kindlasti veel!