Järelehüüe Mooritsale, Kajaku koerale

9.01.2016 suri Kajaku koer Moorits.

Moorits

Üks kilav valukarje,

siis sügav hingetõmme nagu ohe,

mis jäigi viimaseks.

Veel süda tuksus,

kuid ei toonud tagasi me nutt ja palved

elu tema sisse.

Koera elu, kuid mitte koeraelu,

vaid tõelist elu, mis kogu aeg nii ilus tundus

täis ahvatlusi, lusti, kirge, taaskohtumisi, jumalagajätte

me koosolemise rõõmus näivalt lõputut.

Nüüd tundub nõnda tühi ase, tuba,

kuis hakkama me saame suure sõbra, kaitsja, Sinuta?

Sa ennast kõigil omainimestel järel nutta luba,

ja võta kaasa meie tänu ka riiki mis nii külm ja iluta.

11.01.2016                                      /Reet Karro/

/Kuidas see luuletus sündis? Mu ema rääkis Mooritsa surmast nii kujundlikult, et see hakkas minu jaoks kõlama nagu luuletus. Alustasin tema tekstiga ja jätkasin õe ja siis juba enda sõnadega. Ma ei ole enam ammu luuletanud, aga pole kunagi jätnud lootust seda kunagi uuesti teha. Aitäh, Moorits!/