Esimene 10-õhtu sari toimus kevadel 2012. Tuli kokku huvitavaid inimesi, ühtehoidvaid ja isegi lapseootel paare, rõõmsal enesearenguteel naisi ja mehi.

Moodustus ühtne grupp, kes oli huvitatud ka üksteise käekäigust, rõõmustades igaühe edusammude üle.

Noor naine, osales kahel korral:

Kuna mul otseseid ootusi ei olnud – tahtsin lihtsalt proovida vabastavat hingamist ja selle sarja ajad sobisid mulle kõige paremini kõikidest Tartus toimuvatest seanssidest – siis võib öelda, et kõik ootused said ületatud. Ainult sellest oli väga kahju, et enamatel õhtutel ei saanud osaleda.

Kuna mina käsitlen küllust mitte materiaalsete vahenditena vaid sisemise külluse, armastuse ja tasakaaluna, siis võin öelda, et küllus minu sees on pidevalt kasvanud. Olen isegi hämmeldunud, kui palju minu ellusuhtumine ja inimshuted viimase mõne kuu jooksul on muutunud, just positiivsemaks, tasakaalukamaks ja harmoonilisemaks.

Ma olen terve oma teadliku elu võidelnud depressiooniga, see suvi on olnud esimene kord mu elus, mil tunnen, et ma ei ole depressiivne, et ma olen õnnelik. Ma ei teadnud, mida see tähendabki, olla õnnelik. Võime lihtsalt olla, ilma muretsemata, võime näha positiivset ka mustemates hetkedes, oskus mõelda hetkedest ja situatsioonidest, pidades silmas kogu elukäiku, mitte ainult nüüd ja praegu olukorda, on teinud mu elu palju ilusamaks. Esimest korda pea 30 aasta jooksul tunnen ma ennast terve ja terviklikuna. See on minu jaoks väga suur muutus.

Olles ära parandanud ennast, on nagu iseenesest paranenud ka minu suhted teistega. Ma oskan ennast nüüd väärtustada, ega raiska energiat inimeste peale, kes soovivad mulle halba, ning investeerin teadlikult ennast ja aega inimestesse, kellega suhtlemine on nauding, mitte teesklus. Minu ellu on tagasi tulnud sugulased, kellega me pole aastaid suhelnud, ja minu teed lõplikult lahku läinud inimestega, kes on mu masendust aastaid süvendanud. Lähisuhted on harmoonilisemad kui kunagi enne ja tülitsemise asemel me räägime. Suhetes ilmneb kõige enam minu sisemise küllusevaru täienemine.

Keskealine naine, osales kolmel korral:

Tulin „Külluse” õhtutele erilise ootuseta, kuid tänaseks on mu rahaline seis paranenud. Juulikuusse laekus sissetulekuid lausa külluslikult. Ilmselt aitasid sellele kaasa ka „Külluse” hingamisõhtud. Olen märganud, et tänaseks ma keskendun sellele, mida plaanin ja soovin ja ma ei muretse väga selle üle, kuidas ma seda täpselt rahastan. Ka suvel olen lihtsalt teinud seda , mida olen soovinud-plaaninud, ja kõik soovitu on õnnestunud. Olen õnnelik.

 

Noor naine, vabastavalt hinganud 2011. aasta hilissügisest. Külluse-õhtutel osales viiel korral:

Külluse-õhtud meeldisid nii mulle kui mu kaasale väga, seltskond oli suurepärane ja tundub, et kõik olulised aspektid said vabaks hingatud. Sellest ajast alates tunnengi eelkõige, kuidas minu suhtumine küllusesse on muutunud vabamaks, ma ei muretse ja ei tunne millestki puudust – kõik vajalik tuleb minu juurde justkui iseenesest.

Külluse-õhtute ajel lugesime muuhulgas läbi T.L. ja P.J. Pauley raamatu “Mina olen muinasjutuliselt rikas” ning oleme püüdnud rakendada seal kirjeldatud külluse loomise põhimõtteid. Tundub, et see toimib päris hästi. Üks lihtne näide viimasest ajast – jätsin kohvikus jootraha ja soovisin, et see mulle kümnekordselt tagasi tuleks. Peale kohvikuskäiku läksin poodi kõrvarõngaid vaatama ja leidsingi ühed, mis mulle väga meeldisid. Imetlesin neid seal ja järsku teatas müüja, et neil on just sel päeval kõrvarõngastele allahindlus 50% – mille tulemusena sain kõrvarõngad täpselt nii palju soodsamalt kui minu jäetud jootraha kümnega korrutatult. Ootamatuid võimalusi kokku hoida on tulnud teisigi, näiteks saime oma telefonioperaatorilt ülisoodsad personaalsed pakkumised, mis on vähemalt minu telefoniarved sõna otseses mõttes kümme korda väiksemaks muutnud. Samuti on sissetulekute osas ilmnenud selliseid võimalusi, mille peale varem kuidagi tulnud ei oleks.

Üks päris müstiline lugu juhtus ka. Kui annetasin Hingamisstuudiole väikese summa, sain vastu helde soovi, et tulgu see mulle tuhandekordselt tagasi. Sel ajal tegelesime endale uue kodu otsimisega ja mõne aja pärast leidsimegi sobiva korteri, mis vajas aga täelikku renoveerimist. Oma pangast oleksime saanud laenu täpselt nii palju kui korter maksis, aga küsisime igaks juhuks mujalt ka. Ja üks pank tegigi suurepärase pakkumise – lisaks korteri hinnale saime ka remondi jaoks korraliku summa. Hiljem jõudis mulle kohale, et seda on täpipealt tuhat korda nii palju nagu tookord ära andsin! Nüüd saame oma ökoremondi-unistuse teoks teha ja ka intress on muuseas soodsam kui arvestanud olime.

Ka inimsuhete osas olen märganud huvitavaid muutusi, mõned inimesed on saanud lähedasemaks kui oleksin osanud oodata ja mõned varjusurmas olnud suhted on hakanud toimima uuel tasandil. Eks seegi on küllus.

Kokkuvõttes võin öelda, et kindlasti olen nüüd usaldavam kõrgemate jõudude suhtes (“Küsi ja sulle antakse.”) ja panen rohkem tähele väikesi vahvaid imesid, mis meie ümber tõepoolest kogu aeg aset leiavad.

Noor naine, hingas Külluse õhtutel esmakordselt, külastas kaheksat õhtut:

Külluse sari oli minu esimene kokkupuude vabastava hingamisega Nautisin neid hingamisõhtuid väga! Igal korral sain enda jaoks midagi olulist. Pärast kaheksandat õhtut otsustasin riskida, kolida Hispaaniasse ja alustada seal ettevõtlusega, vaatamata algkapitali puudumisele. Seal olles aga tundus mulle, et ma pole veel valmis ja otsustasin naasta kodumaale. Mis tähendab, et veetsin hoopiski toreda puhkuse lõunamaa päikese all. Hispaanias leidsin, et ehk peaksin mõne aja veel Eestis olema ja õppima, end arendama, siin saan alati mõnest toredast (hingamis)üritusest osa võtta, kui tunnen, et ise enam ei oska, siin on nii palju häid juhendajaid ja nad on kõik nii kompaktselt peo peal :) Kusjuures olen veendunud, et kunagi teen seda uuesti ja saan ka algkapitali kokku.

Minu suhted perekonnaliikmetega on muutunud harmoonilisemaks, ammuste sõbrannadega, kellega vahepeal olin kontakti kaotanud, aga lausa õitsele löönud.

Kokkuvõttes olen avastanud endas palju julgust ja uusi külgi, aga ka seda, et küllust tuleb hoida :D

Keskealine naine, kogenud hingaja, osales kaheksal „Külluse” õhtul:

„Külluse” õhtutel oli väga tore, huvitav,  ja  lõõgastav.  Mõnus. Teemad olid intrigeerivad ja huvitavad.  Kõike oli küllaldaselt. Oli võimalus  sissepoole vaadata ja leida need sõlmed, mida lahti harutada, et ennast ja ka ümbritsevat maailma paremini tundma õppida. Oli võimalik kogeda, et igal kursusel osalejal on oma  rännak – oma maailm  ja oma mõttemaailm ja oma lugu ja oma soov ja  oma õppetund. Oli hästi huvitav, kuulata teiste lugusid ja õppida ka sellest erinevalt asjadele vaatama ja mõistma ka oma soovidest ja õppetundidest paremini aru saama.

Suve jooksul olen hakanud enda juures märkama uut, mida ei oska kohe kirjeldadagi. Mõtted on hakanud liikuma julgemalt ja oskan märgata ja tähele panna  huvitavaid nüansse ja ka võimalusi. See kõik on tulnud tasakesi ja sulandunud igapäevasesse ellu minu loomulikuks osaks . Need muutused ei ole nagu trenni tegemine 5 päeva ja siis enam ei ole aega või tahtmist või ei jaksa või suitsetamise mahajätmine, kus kiusatus jääb tihti võitjaks. Need on niisugused sinu enda soovitud muutused, kes tulevad tagasihoidlikult  ja vaikselt ning istuvad maha ning ütlevad tasase, aga kindla  häälega, et sa kutsusid mind, ma tulin ja  elan nüüd siin.   Ja on kohal selleks, et aidata meil midagi alustada või lõpetada või teel olla.

 Olen teel!

 

Keskealine mees oma esimest hingamisõhtust, kus uuriti eelmistes eludes antud vaesusevandeid:

Minu esimene hingamiskogemus osutus väga positiivseks. Küllap soovisin või uskusin sellesse sedavõrd palju.

… sajandite tagune elu kusagil Hiinas sai alguse täielikust kaosest. Kõikjal valitses häving, puudus, kannatused, nälg, surm, mustus, haigused ja me keegi ei teadnudki, et kusagil võib midagi muud olla… mingi aja pärast hakkas paistma sellest džunglist suur mägi, mille nõlval hakkasin märkama teistsuguseid “elumärke” … , ülevalpool tekkisid riisipõllud … ja üha kõrgemale liikudes märkasin inimeste nägudes armastust, headust, hoolivust jne. Seda oli algul raske mõista. Kui soovitasite otsida tuttavaid inimesi enda ümber, siis ei leidnud ma mitte kedagi, isegi ema mitte (kuigi teadsin, et kusagil selle kurjuse sees ta siiski on). Umbes poole mäe peal miskipärast vaatasin tagasi ja taipasin, et see kõik on seal all endiselt nii. Siis alles mõistsin, et IGAÜKS saab ISE otsida headust. Nüüd hakkasin ma seda tegema teadlikult. Seni naeratavad näod tekitasid segadust ja hirmu… üha rohkem ma hakkasin neid otsima kuni märkasin neid juba kõikjal. Olin õppinud ka ise naeratama ja nõrgast kondihunnikust oli saanud märkamatult terve ja elurõõmus INIMENE. Olin pilusilmne asiaat – rändaja. Tundsin, et olen õnnelik inimene. Mind ümbritses küllus. Tundsin kuidas pisarad hakkasid voolama ja hingata oli raske, sest nutt tuli kurku. Rahast ei teadnud siin keegi midagi. Inimesed olid ümberringi lahked, rõõmsad ja terved. Väga abivalmid ja hoolivad. Kedagi aidata ja toetada oli privileeg.

Mingi aja pärast märkasin ühte väga ilusat, mustade silmade ja pikkade mustade juustega tütarlast. Kõige ilusam asi tema juures oli naeratus. Nagu teadvat seda, iga kord kui pilgu temale keerasin, siis ta alati naeratas. Ma jäin sellesse kohta paikseks… meil sündis poeg. Kui ta juba kõndima õppis, liikusime kolmekesi koos mööda mäenõlva kõrgemale. Pojale meeldis väga punutud korvis minu seljas üle selle serva ümbrust avastada. Tore oli jälgida tema kasvamist.

Märkamatult olime jõudnud mäe tippu. Enam ei olnud kuhugi minna. Seal oli hiiglasuur järv, kõrge kosega, imepuhas – nagu sõelutud liiv. Inimesed elasid ilusates, lihtsates majakestes. Kõikjale oli alati külla oodatud. Me jäime sinna. Igal hommikul mediteerisime järve ääres liival koos tõusva päikesega. Minu poeg jooksis naeratavale emale ootevalmis käte vahele. Naer oli siin nii tavaline. Need olid õnnepisarad, mida püüdsin alla neelata. Ennist ma ei leidnud ühtegi vaesusevannet, mida ära põletada… , kas võib olla, et mul ei olnudki seda – mõtlesin. Kui te ütlesite, et veel 15 minutit ja peame tagasi tulema oma tänapäeva, siis ei tahtnud ma seda üldse. Ma olin väga õnnelik … Kui palusid lehvitada sellele endale, kes oli selles ajas, siis ma lehvitasin oma pojale ja naisele… ma ütlesin, et sinna alla jäi midagi, mille pean üles leidma (võib-olla mõni vaesusevanne???) või inimesed, keda saan aidata. Need kaks naeratavat nägu süsimustade silmadega jäid mulle järgi lehvitama ja tagasi koju ootama. Hea, et sa ütlesid, et see järgneb…

Palju tänu Sulle.

Samuti olen väga tänulik sõpradele, kes mind kaasa kutsusid.