Kristiina Ehin juunis 2018

Mets pesitseb ja paljuneb ja poegib
kui sinna sisse sõidab harvester
Kui palju tapetakse inimsilm ei loegi
Ei ole kuuljat appikarjetel

Riik õlgu kehitab… ei ole seadust
ja seda teha võtaks palju aega
Kuid linnupoeg vaid palub meie headust
hetke kus ei tuldaks valju saega

Ta kohe tiivad sirutab ja läheb
igaveseks ära sellelt maalt
kus lihtsat halastust on üha vähem
ja üha rohkem ahnet kirvekaart

Siis täitke vaikus tehislindudega
kes säutsuvad ja midagi ei palu
Kord aga päriselu ehtis seda
kännulaant täis kurba kaotusvalu

Liig paljud pagevad siit mujale
hing valus… süda võimalustel valla
Maal mis teeb haiget linnupojale
on liiga häbi inimene olla

/Kristiina Ehin juunis 2018/