On suur erinevus OHVRI ja LOOJA mentaliteedi vahel. Ohver leiab, et ta on alati üksi ja eraldatud, keegi ei kuula teda, elu teeb haiget, ennekõike aga, et tal ei ole valikut. Looja aga tunneb, et on ühendatud armastuses kõige elavaga, kõik tunded on turvalised ja ta on alati kaitstud.
Üleminek ohvrimõtlemisest loojamõtlemisse toimub ühe tähtsaima baasmõtte muutmisega – asendades mõtte „Mul ei ole valikut” mõttega „Mina ise olen see, kes valib.” Sest meie isiklik vägi seisnebki meie võimaluses valida, mida mõelda ja otsustada ning kuidas kasutada oma energiat.
See, kes me oleme, ei olene ühestki meie mõttest. Kes me oleme, on KEEGI, KES VALIB, millele oma tähelepanu pöörata. See, millele me pöörame oma tähelepanu, avardub ja kasvab. Nii kujundamegi oma elu.
