Minu elulugu

DSC_2919-250. sünnipäeval on hea aeg vaadata oma elule tagasi.

Sündisin Tartus 27. mail 1966. Mu ema Hilja oli Maarjamõisa haigla hingamiskeskuse anesteesiaõde, isa Mati aga ühes tehases elektrik. Nad elasid ühiskorteris, kuhu Kirjanike Liit oli paigutanud elama nii kuulsa poetessi ja Eesti südametunnistuse Betti Alveri koos tema teise abikaasa, kirjandusteadlase Mart Lepikuga kui ka noore kirjaniku Karl Tambergi, minu ema venna. Pärast esimese abikaasa traagilist kaotust ja sõjajärgseid repressioone vene kirjanike tõlkimisega leiba teeninud poetessile oli 1965. aasta lõpp ja 1966. aasta läbimurdeaasta, kus ta avaldas jälle oma luuleloomingut. Ehk oli selles tegev ka minu ema lapseootusega kaasnenud loominguline energia? Loe “Minu sündimise lugu

Kuna vastsündinu ja imikuga oli ühiskorteris, kus käis koos Tartu kirjanike koorekiht, Eesti kirjandust segamata võimatu elada, kolisid mu vanemad esialgu ajutiselt, kuid nagu peatselt selgus, jäädavalt Karksi-Nuia, oma vanemate kodukanti. Nuias said nad 2-toalise ahiküttega korteri Vene kiriku vastas vanemat tüüpi Hruštšovkas. Enamiku nädalavahetustest ja koolivaheaegadest hakkasime veetma mu emapoolse vanaema kodus, Kajaku talus.

Sellest esimesest korterist mäletan läbilõikavalt külmi talvehommikuid, kui vesigi laualejäetud tassis külmus. Arvatavasti oli seal halb soojustus. Ja mõnusat sooja, kui meie plekkahi ja puupliit olid kuumaks köetud ja pliidi kohal olev puudega köetav boilergi kuuma vett täis. Vanniskäimiseks küttis ema vannitoa soojaks reflektoriga. Ja plekkahju kõrvale tegi pottsepp kipsist roosid.

Samas Karksi-Nuias elas suviti oma isamajas, Rahumäe 15 mu vanaema Valli.

Mul on olnud ja on edasi toetav suguvõsa, mu lapsepõlves oli sugulastega suhtlemine ja üksteise külastamine väga hoogne, nüüd annavad kokku tulemiseks põhjust kokkutulekud, pulmad, juubelid ja matused. Kahju, et ma ei ole kohanud oma vanaisasid ja mul on olnud vähem kokkupuuteid oma isa ja vanaisade sugulastega. Meesliinides on katkestusi ja vähetuntud liikmeid. Kõik naisliinid on see-eest tugevad ja katkematud. Üks minu missioon on suguvõsa meesliine tervendada, et need sama jõulised oleksid.

Astusin 1973. astal Nuia keskkooli ja sattusin väga toredasse klassi. Meie klassijuhataja oli pr Leili Kirik, südamlik inimene ja tõeline eestiaegse kasvatuse ja koolitusega õpetaja. Kusjuures ta oli olnud ka mu ema esimene klassijuhataja. Meie klassist sirgusid kunstnik ja kunstitegelane Marko Mäetamm, sõjaväelane Aarne Ermus, jalgrattasportlane Kaupo Kuhlap jt. Teise ja kolmanda klassi mälestused on eriti ilusad. Veetsime selle vanas kihelkonnakoolimajas, kus oli eestiaegne mööbel ja õhkkond, ainult õpetaja ei elanud II korrusel, nagu Bullerby lastes. Meile meeldis verandal ja õunapuude otsas turnida, võllkiigega kiikuda ja plekist joogiveepaagist juua. Meie põhikooli klassijuhataja oli pr Tiiu Teesalu, väga emotsionaalne ja hingestatud inimene. Tema laste sagedase haigestumise tõttu said meist väga iseseisvad noored, kes said ise oma vaba aja sisustamise ja ürituste korraldamisega hakkama. Käisime palju jalgrattamatkadel, ronimas ja matkamas. Olen selle eest tänulik ka kooli matkainstruktorile, õpetaja Pardile. Meie emakeeleõpetaja oli pr Maie Torim, kes viis meid juba varakult kokku luulemaailmaga. Õppisime 6. klassis selgeks luulekava Juhan Viidingu luuletustest ja käisime sellega mitmel pool esinemas. Üsna kergelt kulusid kõigile pähe kõik luuletused. Juhan Viidingu julged sõnamängud andsid mitmetele meist julgust ka endal loominguga katsetada. Õpetaja Torimi kirjandiõpetus oli nii tugev, et kõik meist said kõrgkoolide sisseastumiskirjandi eest sama või parema hinde kui kodukoolis, mitte keegi aga ei saanud halvemat. Keskkooli klassijuhataja oli pr Syrle Eesik, muusikaõpetaja, kellega koolis kauneid laule laulsime. Meie iseseisev joon oma ürituste sisustamisel aga jätkus. Kahjuks võeti klassi sünnipäevadel tarvitusele ka alkohol, selle tagajärgi on näha meie tänases koosseisus – 19-st kolm on õnnetult surnud, mõned on endiselt alkoholiga hädas ja mõned läbinud koormava võõrutusprotsessi. Ehkki enamik saab oma eluga hästi hakkama, on tunnustatud spetsialistid ja tublid lapsevanemad, koorub siit ikkagi õpetus: mida hiljem alkoholi tarvitamisega alustada, seda parem! Meie klassis alustasid mõned juba 12-aastaselt …

Kuna mu ema pidi ülikooli minu sündimise pärast pooleli jätma ja Tartust ära kolima, sisendas ta mulle juba lapsena, et minu ülesanne on minna ülikooli ja rajada kodu Tartusse. Valisin eriala põhjalikult ja jäin lõpuks inglise filoloogia juurde. Keegi ei uskunud, et ma sisse saan, sest konkureerida tuli ju võrdsetel alustel inglise keele erikoolide lõpetanutega. Mina aga võtsin ette õppekava, tegin endale selgeks nõuded, õppisin pähe kõik 5.-11. klassi inglise keele õpikute sõnad ja reeglid, võtsin natuke lisatunde ühelt erikooli õpetajalt, harjutasin hääldust lintide järgi ja tegin inglise keele sisseastumiseksami viiele. Järgmiste eksamitega oli juba raskem, eriti ajalooga, mis oli järjekorras neljas, olin üleõppimisest juba haige, kuid kokkuvõttes olid mu sisseastumiseksamite hinded 5,4,5,5 ja ma sain sisse. Ime oli sündinud!

Natukese aja pärast selgus, et olin astunud oma unistuste ülikooli, aga seal valitses reaalne, stagneerunud olukord. Rektor oli Arnold Koop, valitses venestamine ja sõjalise kateedri laienemine, eestiaegsed säravad õppejõud olid juba surnud (Arthur Hone) või surid minu ajal (Oleg Mutt, Paul Ariste, Ilmar Mullamaa), viimane neist polnud küll eestiaegne, kuid oli särav. Allesjäänud tundusid esialgu keskpärased, kuivad või mõttetult ranged. Kursusekaaslased olid olnud igaüks oma klassi parim, valitses konkurents, võimuvõitlus ja KGB hirm. Teati, et keegi meist pidi olema KGB nuhk, kuid kes? Uuriti sissesaamist – kes said reaalse andekuse ja kes teenete eest. Mulle mõjus ka stressi tekitavalt kolimine, turvalisest elukeskkonnast hoopis ebakindlamasse ühikasse kolimine, kus su uks võidi lihtsalt hingedelt maha lüüa või viinaraha norides puhata ei lastud. Selgus, et ma ei valda vähimalgi määral enesekehtestamist, meie kursuse enamik oli Tallinnast, kus Soome televisiooni vaadates kogu aeg enesekehtestamise eeskujud ees.

Ülikooli lõpuks muutusime sõbralikumaks ja ühtsemaks, viimasel kursusel ootasime näiteks kahe kursusekaaslasega kolmekesi ühel kaugusel beebisid ja oli päris tore.

Mind kujundasid maleva- ja matkakogemused, abielu ja lastekasvatamine, õpetajatöö, kindlustusseltsis Polaris saadud põhjalik müügipsühholoogia koolitus ja kindlustustöö praktika, Polarise pika pankrotiprotsessi jooksul saadud meediakarastus, erinevad suhted ja hobid. 2008. -2012. aastal õppisin Binnie A. Dansby treeningprogrammis ALGALLIKA Protsessi ja Hingamistöö terapeudiks, läbides ka ise põhjaliku teraapia- ja transformatsiooniprotsessi, mis jätkub 🙂 Lisaks meetodi selgeks saamisele andis palju juurde Algallika kogukond – teised terapeudiks õppijad ja ka kauem Binnie seltskonnas olnud inimesed, meil oli toetusringide süsteem, mis toimis nagu turvavõrgustik mulle, kui olin viie lapsega üksikema ja kõige enam toetust vajasin. Aitäh, Binnie!

Olen oma arenguprotsessis saadud toetuse eest väga tänulik oma suurimatele õpetajatele – kolmele täiskasvanud tütrele ja kahele väikesele pojale. Armastan neid üle kõige maailmas ja olen nende nimel olnud valmis ja olen edaspidi ka kõigeks. Olen rõõmus ka esimese lapselapse, praegu 6-kuuse poisi üle. Minu suured õpetajad on olnud ka kolm meest minu elus – Toomas, Lembit ja Meelis. Ja nende vanemad ja lähedased.

Viimasel 13 aastal olen tegelenud tarbetekstide tõlkimisega nii otse klientidele, Eesti tõlkebüroodele kui välismaa tõlkebüroode kaudu Euroopa Komisjoni peadirektoraatidele ja muudele allasutustele. See töö on väga silmaringi avardav, mulle on sattunud ka üsna palju kliima-, keskkonna, tervise- ja sotsiaaltekste. Olen tõlkinud alates 2009. aastast iga kolme aasta järel Haridusministeeriumile PISA teste. Olen Eesti laste heade tulemuste üle uhke ja leian, et selles on natuke ka minu panust. Jätkan tõlkimist, ehkki väiksema koormusega.

Sest alates 2011. aastast on mu tähelepanu suunatud rohkem reikiõpetaja ja terapeudi tööle. Õpetan huvilistele reiki I, II ja III astet kuni õpetajaastmeni välja. Olen kasutusele võtnud ja välja töötanud põhjalikud õppekavad, mis arvestavad tänapäevaseid pedagoogilisi põhimõtteid, kus iga element on õiges järjekorras ja pausid soodustavad kinnistumist. Teeme energia- ja hingamisharjutusi, mediteerime ja visualiseerime koos. Minu kursusi soovitatakse sõpradele ja need on muutnud mitmete inimeste elu, kasvatanud eneseusku ja aidanud viibida rohkem keskmes.

Hingamisterapeudina võtan vastu nii üksikkliente kui teen üritusi gruppidele.  Aitan inimesel oma olukorda veidike analüüsida ja seejärel lõdvestuda ja siseneda intensiivsesse kehaprotsessi, kus tema oma kehateadvus teda juhendada saab.  Olen näinud palju imelisi muutumisi, inimeste enesehinnang on tõusnud, lõdvestumisoskus paranenud ja nad on omandanud avarama vaatenurga elule. Kasutan ka ise hingamisteraapiat, kui tunnen end kehvasti, kokku tõmbununa või vajan kõrgemat juhendamist.

Lisaks olen pakkunud paari kolme muud teraapiat, kuid kuna iga teraapia vajab tasemel olemiseks regulaarset harjutamist, olen praegu ära jätnud kõik teised peale reiki ja India peamassaaži. Reikiravis ravib inimest kosmiline energia, mida tema teadlik keha läbi minu käte endasse tõmbab. India peamassaaži juurde käib ka reiki, aga lisaks energiapunktide töötlemine kuuma õli, tugeva punktimassaaži, juuksesalkude keerutamise, juuste tuuseldamise, õlavöötme, kaela ja pea juusteosa, kõrvade ja näo masseerimisega. Naudin ka ise mõlemat teraapiat, kuna reikis on reegel: kõigepealt täidetakse energiaga vahendaja ja siis saaja. Seega lõpetan seansi energiaga täidetumana kui enne. Isegi India peamassaaži, kuigi olen energiliselt tegutsenud.

Üks osa minu tööst on info levitamine. Kirjutan uudiskirju, levitan alternatiivmeedia uudiseid, tõlgin vahepeal ka ise oma uudiskirjade jaoks artikleid või videote sisukokkuvõtteid. Minu jaoks on väga oluline levitada ainult kvaliteetset ja edasiviivat teavet. Infouputuse olukorras on päris raske vahet teha päris bluffi, tõestamata info ja uskumatult rõõmustava, kuid tõese info vahel. Uurin alati viiteid ja tõendusmaterjali. Üritan mitte levitada negatiivset ja lammutavat infot, mis, olenemata autorite eesmärgist, tegelikult halba olukorda süvendab. Kui on valminud selline uudiskiri, mis mulle endale ka meeldib – inspireeriva pealkirja, innustavate ja võimestavate uudistega, praktiliste nõuannetega, mida saab oma elus rakendada, on rõõm suur.  Loe üht uudiskirja siit.

Tänu info levitamisele, õpetamisele ja teraapiatööle on mu ellu tulnud suurepäraseid, enesearenguteel inimesi, keda mina saan natuke edasi aidata, kes aga jagavad minuga oma protsessi, meenutades mulle mu enda mingit eluetappi või ennustades saabuvat. Sageli kuuleb ka lihtsalt kasulikke infokillukesi, mis võivad omakorda ära kuluda mõnele teisele kliendile või õpilasele. Olen kõigile neile tänulik inspiratsiooni ja meie ühise loomingu eest!

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Kui soovid, loe veel:

Minu sündimise lugu

Mu lapsepõlvemälestused Kajaku talust

Mu linnavanaema maja ja lugu