Integreeriv kohalolek on lihtne protsess, mis võib muuta kogu meie elu. Samal ajal on see kõige raskem, sest läheb vastuollu kõigega, mida oleme õppinud ja mida teame.
Inimesel on kolm funktsiooni: intellekt, emotsioonid ja füüsiline keha. Enamik meist elab peas, intellekt on seatud aukohale, terviseteadlikud või sportlikult andekad treenivad ja väärtustavad ka keha. Emotsioonid on aga alatähtsustatud ja allasurutud, sest tunduvad hirmutavad ja kontrollimatud.
Meie tõelist olemust on võimatu kogeda intellekti kaudu. Meie tõeliseks olemuseks on loovus, intuitsioon ja inspiratsioon. Ükski neist kolmest pole mõõdetav, kontrollitav ega juhitav. Me kas oleme nendega ühenduses või mitte.
Eesmärk võiks olla pidev ühendus oma loovuse, inspiratsiooni ja intuitsiooniga. Selleks tuleb olla kohal oma mõtete, emotsioonide ja keha juures. Väga kasulik on seejuures sügav hingamine. Hingamistöö tasakaalustab funktsioonid. Loovus hakkab voolama, inimene hakkab tegema asju intuitsiooni põhjal, tundes inspiratsiooni.
Kõik otsivad armastust, õnne ja vabadust. Otsivad väljaspoolt. Tegelikult on need juba meis olemas, teine inimene või mingi olukord on vaid päästik, mis need vallandab. Ainult 2,5% kogu inimkonnast leiab armastuse, õnne ja vabaduse. Ülejäänud jäävadki otsima.
Kui kolm funktsiooni, intellekt, emotsioonid ja keha saavad tasakaalu, hakkavad õnn, armastus ja vabadus välja filtreeruma.
On ainult kaks emotsiooni: armastus ja hirm. Kõik ülejäänud positiivsed emotsioonid (kaastunne, lahkus, tänulikkus jne) ning negatiivsed emotsioonid (viha, süütunne, kurbus jne) on vaid lapsepõlves õpitud käitumismustrid.
Enamik inimesi üritab negatiivseid emotsioone vältida. Ent nende alateadvusesse surumine tugevdab nende võimu meie üle. Sest elavalt maetud tunded ei kao kunagi, need jäävad kummitama. Meie alateadvus salvestab ka kõik haigetsaamised, millest saavad energia blokeeringud. Eesmärk on tuua nii haigetsamised kui allasurutud emotsioonid teadvusesse, et nad lahustuksid.
Planeedil valitseb usk heasse ja halba, õigesse ja valesse. Kui usud maailma polaarsusesse, rajad sellele oma filosoofia ja elu. Sel juhul on su elus palju head ja halba. Tegelikult on reaalne ainult armastus, rõõm ja vabadus. Muu põhineb hirmul. Kurjusejõude pole olemas.
Traditsiooniline psühholoogia väidab, et trauma tuleneb väliskeskkonnast. Ka lahendus peab tulema väljaspoolt teraapia näol. See pole õige. Trauma tuleneb sellest, et ma ei julge tunda, mida tunnen. Astu oma hirmule vastu ja see kaob. Ole täielikult kohal iseenda jaoks ja sa ei vaja psühholoogi.
Enamik inimesi keerleb pidevalt ohvriringis. Mingi stressitekitava olukorra saabudes annavad nad kriitilisi hinnanguid endale või teistele osapooltele. Need hinnangud tekitavad hinnangu andjas pinget, negatiivseid tundeid, mida ta ei soovi tunda. Sellest hakkab olukord veel hullemana tunduma ja reaktsioonid tugevnevad, meenuvad varasemad haigetsaamised lapsepõlveni välja. Kokkuvõttes sattume olukorda, kus oleme täiskasvanu rolli eeldavas olukorras (peretüli), käitume aga haiget saanud lapsena.
Ka sõda ja terrorism tulenevad sellest, et üritame lahendada täiskasvanuprobleeme haavatud lapse seisukohast. Kui teen valiku kohale jääda, on mul Kristuse teadvus. Mul on kõik ressursid oma olukorra lahendamiseks, tean mida teha.
Ohtlikuna tajutavas olukorras on inimestel, nagu kõrgematel loomadelgi, valida kolme reaktsiooni vahel: võitlus, põgenemine või tardumine. Tardumise valinud otsustavad, et ei lase emotsioone endale ligi. Kui võitlus ja põgenemine sisaldavad kas või mingilgi määral emotsioone, siis tardumine on kõige ohtlikum meie tervisele – viib kroonilise väsimuse, elutüdimuse, vähktõve ja teiste krooniliste haigusteni.
Hirm ajendab käitumisviise, mis saavad paljudele inimestele eluviisks või elu sisuks. Need on valu vältimine (enese ületurvamine enesekaitsevahenditega, alarmidega jms), naudingute otsimine (TV, meelelahutus, söömine-joomine jne) või oma uskumuste kaitsmine. Kõik selleks, et mitte tunda negatiivseid tundeid.
Soovitus: mida iganes sa teed, küsi: „Kas ma teen seda selleks, et kogeda ennast sellisena, nagu ma olen, või hoopis selleks, et vältida valu, otsida naudinguid või kaitsta oma uskumusi?”
Hingamine on ühenduslüli tunnete, mõtlemise ja keha vahel. Hingamist muutes muudame oma tundeid. Kriisiolukorras hoiavad paljud hinge kinni, et peatada tunnete kogemine. See on tegelikult põgenemine oma tunnete eest. Selles olukorras, kui ise märkate, et peate hinge kinni, on väga hea teha 2-3 sügavat hingetõmmet ja naasta olukorda. Tunnetage kõiki oma tundeid ja tehke valik neisse kohale jääda. Mitte tundeid alla suruda, ignoreerida, ega ka neile hinnangut anda, vaid lihtsalt olla koos nendega. Siis tunnete ühel hetkel, et lõdvestute, pinge kaob ja saabub õnnis enesetunne. Te olete jõudnud integratsioonini. See ongi ideaal.