Rubriigiarhiiv: Tervis

Reiki toetab igakülgselt sõltuvustest vabanemist

ID-10023031Patti Deschaine, USA traditsioonilise reiki meister

Kuidas saab reiki kaasa aidata paranemisele kurnavatest sõltuvustest, nagu ülesöömine, suitsetamine, alkohol ja ravimisõltuvus?

Reikit ei tuleks käsitleda imerohuna alkoholismi või sõltuvuse vastu, samuti ei asenda see traditsioonilist ravi, kuid see võib paranemisele kaasa aidata ja muuta selle märgatavalt talutavamaks. Reikit saab kasutada sõltuvustest vabanemise juures toetava ravina, täpselt samamoodi, nagu seda kasutatakse toetava meetodina haiguste, nt vähi, südamehaiguste, hingamiselundite haiguste jt tervisehäirete puhul. See on tavaravile teretulnud täiendus ja toetab eluliselt paranemist.

Alkoholism ja sõltuvused, olenemata nende objektist (keemilised ained, toit, nikotiin, seks või inimesed) käivitavad pideva igapäevase füüsilise, vaimse ja spirituaalse vägivaldsuse sõltuvusega isiku suhtes. Mis tahes keemiline sõltuvus tekitab kehale, emotsioonidele ja vaimule palju stressi. Selle all kannatajad tavaliselt ka ei söö ega maga hästi ja on sageli liiga hõivatud asjade päris koost lagunemast hoidmisega, vaevumata tegema vähimaidki pingutusi tervise ja heaolu nimel. Tänapäevases tegevusrohkes ja kiiretempolises maailmas on kodu, töö ja lastega hakkamasaamine piisavalt stressirohke igaühele meist. Keemiliste ainete kuritarvitamine või sõltuvus mitmekordistab igapäevaelu stressi märkimisväärselt. Sõltujad on veetnud aastaid, sageli aastakümneid, oma füüsilist ja emotsionaalset mina kahjustades. Sellele lisandub veel sõltuvusega kaasnev häbi ja piinlikkus. Tulemuseks on kontrolli alt väljuv emotsionaalne valu, raske depressioon ja hävitav eneseaustuse kadu.

Füüsilisel tasandil:  võõrutusnähud – peavalud, unetus, lihasvalud, värinad, iiveldus, üldine ärevus ja depressioon – võivad olla ärevust tekitavad või väga ebamugavad. Kõiki neid saab juhtida ja vähendada reiki õrna ja mitteinvasiivse tervendusega.

Vaimsel tasandil: sõltuvus on allakäiguspiraal. Aja jooksul on sõltuvuse all kannatajad end veennud, et nad on vaimselt nõrgad, neil ei ole tahtejõudu ja nad on „normaalsetest inimestest” mõnes mõttes alaväärtuslikumad.  Igapäevaseks harjumuseks on saanud negatiivne sisekõne ja sageli jookseb meeles pidev mürgine dialoog. „Sa oled luuser, mis sul viga on? Sa ei suuda isegi ühte päeva ilma …-ta vastu pidada.” Negatiivsed mõtted kajavad pidevalt peas ja takistavad paranemisprotsessi. On elutähtis asendada need konstruktiivse tervisliku alternatiiviga. Positiivne reikienergia annab väga reaalse edasiliikumise ja paranemise suunas oluliste sammude astumise tunde. Seda harjutades saab negatiivsel sisekõnel sõnasabast kinni ja see asendub puhta tervendava energiaga.

Spirituaalsel tasandil: mis tahes laadi sõltuvus isoleerib selle all kannatajad ja viib nad väga pimedasse üksildasse kohta. Puhastumine sõltuvust tekitavast ainest ja kainenemine on sarnane tagasi valguse kätte saamisega. Uute huvide, nt reiki või kristallide leidmine virgutab meie loovat külge ja avab meid kogemustele, mille olemasolust me teadlikki polnud. Reiki aitab vabastada negatiivseid emotsioone, innustada meid endale andestama ning lubama positiivsel energial voolata ja valgusel sisse pääseda. Universaalse eluenergiaga ühendumine toob lohutust ja meenutab meile, et me ei ole üksi.

Eriti kasulik on tervendav pühitsus või reiki I astme pühitsus, kuna see lubab vastuvõtjal igapäevaselt enesetervendamist praktiseerida. Selle olulisust pole võimalik ületähtsustada. Enesetervendamine aitab ravida sümptomeid nende süvapõhjuse juures. Need on teemad, mis kuritarvitamise algselt põhjustasid. Sõltuvust tekitavat ainet tarvitama hakatakse ebamugavustunde vähendamiseks, ajendajaks hirm, ärevus ja lootusetus. Heade kavatsustega arstid kirjutavad välja mõnd neist sümptomitest, nt unetust või ärevust leevendavad ravimid ja raskendavad probleemi veelgi. Väga oluline on leida enese ravimitega arstimisele alternatiivne abinõu. Kasutage jõusümbolit Cho-Ku-Reid reikienergia intensiivistamiseks ja kehasse aja jooksul kogunenud blokeerunud energia puhastamiseks. Emotsionaalse tervendamise sümbol Sei-HeKei, võib olla võimas liitlane minevikutraumade vabastamisel ja nendega kaasneva ebamugavustunde tervendamisel.

Et muuta tervendussessioon veelgi mõjusamaks, võib reikiga koos kasutada kristalle. Taskus kantav kivi võib olla stressihetkedel väga lohutav. Rahustavad ja sõltuvustest vabanemist toetavad on ametüst, tsitriin, karneool ja granaat. Maandav ja negatiivse energia eest kaitsev on suitskvarts. Valida on loendamatul hulgal kristallide hulgast. Enda jaoks kõige paremini töötavate kristallide leidmine on lõbus ja huvitav.

Reikiravi võib toetada ja toetab tervise ja tasakaalu taastamise teekonnal. Kui oled parasjagu sõltuvusest paranemas, pea meeles, et Sa oled universumi laps ja Sul on õigus siin olla. Andesta endale ja liigu edasi. Ootamas on nii palju õnnistusi.

Autorlus:

Autori veebiaadressid:  http://majaenergyworksandreikihealing.com ja https://www.facebook.com/MajaEnergyWorks

Artikkel on tõlgitud inglise keelest. Originaal „Reiki and Addiction” http://reikirays.com/5552/reiki-and-addiction-2/ on avaldatud portaalis Reiki Rays, 20. novembril 2013. Tõlkija Reet Karro http://hingamisstuudio.ee Artikli sisu on kaitstud autoriõigustega.

Kujutis: Kittikun Atsawintarangkul, FreeDigitalPhotos.net

 

Reiki kasutamine dementsetel patsientidel ja nende hooldajatel

Mäluprobleemid. Stress. Segasus. Etteäraarvamatu käitumine. Depressioon. Ärevus. Hooldajate läbipõlemine. Kõike seda esineb liigagi sageli ühenduses Alzheimeri tõve ja sellega seotud dementsusega. Aga mis siis, kui siin aitaks lihtne käte pealepanemine? Ja mis siis, kui viimase mõju oleks ka korrektselt läbi viidud teadusuuringutega tõestatud ja autoriteetsetes meditsiiniajakirjades avaldatud? See on vaid kellegi pöörane fantaasia, eks ole?

Ei ole. Teadusuuringud tõestavad, et reiki on tõhus abinõu eelpooltoodud tervisehäirete ja nähtuste vastu ja arvukad mitmekülgsed teaduslikud tõestused on toonud reiki tavapraktikasse.

Reiki, Alzheimeri tõve kerge vorm ja kognitiivsed häired

Avaldatud põhjapanevad teadustööd kinnitavad, et reikist on abi kergete kognitiivsete häirete või kerge Alzheimeri tõve puhul. 2006. aastal läbiviidud uuring tõestas, et neli kuud reikiravi saanud kerge Alzheimeriga patsientide mälu, käitumine ja mentaalne võimekus paranesid võrreldes kontrollgrupiga, kes reikit ei saanud, märkimisväärselt. Kusjuures reikiravi saavad ju pakkuda hooldajad ise tasuta või väikeste kuludega, väheneb ravimite ja haiglaravi vajadus. (Crawford, Leaver, ja Mahoney, 2006).

Reiki võib vähendada stressi, depressiooni ja ärevust

Dementsusega kaasnev on väga stressirohke ja sellega käib tavaliselt alati kaasas ka ärevus ja depressioon. Reiki rahustab, vähendab ärevust ja toob lõõgastust. (Baldwin, Wagers ja Schwartz, 2008; Baldwin ja Schwartz, 2006; Friedman et al., 2011, jt).

Uuringud näitavad, et reiki aitab vähendada depressiooni ja ärevust ka krooniliste haigustega patsientidel (Dressin ja Singg, 1998). Nii käed-peal-reiki kui ka kaugreiki vähendasid depressiooni oluliselt ja see mõju püsis veel aasta pärast ravi (Shore, 2004).

Dementsetel patsientidel võivad esineda kroonilised või ajutised haigused, millega kaasneb valu. Dementsuse progresseerudes võib inimene kaotada võime oma valust rääkida. Selle asemel ta näitab üles stressi, ärevuse, agressiivsuse vms sümptomeid või nn halba käitumist, mille järgi hooldajad peavad mõistatama, kuidas teda aidata. Reiki leevendab valu, kaotades ühtlasi ka halva käitumise (Dressin ja Singg, 1998; Birocco, et al., 2011; Richeson, Spross, Lutz ja Peng, 2010; jt).

Reiki aitab hooldajate läbipõlemise vastu

Omastehooldajate liidu andmetel esineb 20%-l omastehooldajatest depressioon, see on poole rohkem kui muudel inimestel. Koguni 41%-l Alzheimeri tõvega koju jäänud abikaasat põetanud abikaasadel esines depressioon veel kolm aastat pärast abikaasa surma. Covinsky, et al. (2003) tõestavad, et isegi kolmandikul kodus oma dementse pereliikmele esmaseks hooldajaks olijatel esines hooldamise ajal depressioon.

Medõed on suurepärane grupp, keda läbipõlemisega seoses uurida. Tekitab ju pidev teiste eest hoolitsemine ja kaasa tundmine läbipõlemise ohu. Paljud õed on reiki juba kasutusele võtnud. Uuringud näitavad, et reiki aitab ära hoida ja alandada hooldajate stressi ja kurnatust. Õed, kes endale igapäevaselt reikit vahendavad, teatasid, et teevad seda muuhulgas stressijuhtimise ja enesetervendamise eesmärgil. (Vitale, 2009). Märgatav stress alanes ka reikit õppivatel õdedel, kuigi vähem, sest nad ei praktiseerinud uuringu ajal enesereikitamist (Cuneo, 2011). Läbipõlemissündroomiga õdede uuringus leiti, et reiki andis vastuseks märkimisväärse pinge alanemise (Diaz-Rodriguez, et al., 2011).

Endas soojade, hoolitsevate tunnete taasleidmine pärast hooldaja läbipõlemist võib olla keeruline. Brathovde (2006) ning Whelan ja Wishnia (2003) andsid teada suurenevast rahulolust õetööga ja taastuvast võimest tunda hoolitsevaid tundeid pärast seda, kui õed olid saanud reikikoolituse ja kasutanud reikit nii enda kui teiste peal.

Alzheimeri tõbi ja kaasnev dementsus on ravimatu haigus. Inimesed elavad selle haigusega palju aastaid, mis on pingutav nii neile endale kui nende hooldajatele. Vaja on võimalikult palju tõhusaid vahendeid selle haiguse juhtimiseks ning Alzheimeri patsientide ja nende hooldajate elukvaliteedi parandamiseks. Omastehooldajate ja kutseliste hooldajate võimestamine reikiravi teostamise oskusega aitab rahuldada paljusid vajadusi. Rahulikkus, parem meeleolu, paranenud mälu, alanenud valu ja tervenemine läbipõlemisest võib olla nii patsientidele kui hooldajatele kauaoodatud kergendus.

Viited

Baldwin, A.L., Schwartz, G.E. (2006). Personal Interaction with a Reiki Practitioner Decreases Noise-Induced Microvascular Damage in an Animal Model. Journal of Alternative and Complementary Medicine, 12(1):15–22, 2006. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

Baldwin, A.L., Wagers, C. and Schwartz, G.E. (2008). Reiki improves heart rate homeostasis in laboratory rats. Journal of Alternative and Complementary

Birocco, N., Guillame, C., Storto, S., Ritorto, G., Catino, C. et al. The effects of Reiki therapy on pain and selected affective and personality variables of chronically ill patients. American Journal of Hospice and Palliative Medicine, Published online 13 October 2011 DOI: 10.1177/1049909111420859. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

Brathovde, A. A pilot study: Reiki for self-care of nurses and healthcare providers. Holistic Nursing, 20(2): 95-101, 2006. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

Covinsky, K. E., Newcomer, R., Fox, P., Wood, J., Sands, L., Dane, K., Yaffee, K. (December, 2003). Patient and caregiver characteristics associated with depression in caregivers of patients with dementia. J Gen Intern Med 18(12): 1006–1014. doi: 10.1111/j.1525-1497.2003.30103.x PMCID: PMC1494966 In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from PubMed.com.

Crawford, S. E., Leaver, V. W., Mahoney, S. D. Using Reiki to decrease memory and behavior problems in mild cognitive impairment and mild Alzheimer’s disease. The Journal of Alternative and Complementary Medicine, 12(9), 911-913, 2006. Retrieved July 28, 2012 from PubMed.com.

Cuneo, C.L., Curtis Cooper, M.R., Drew, C.S., Naoum-Heffernan, C., Sherman, T., Walz, K., Weinberg, J. The Effect of Reiki on Work- Related Stress of the Registered Nurse. Journal of Holistic Nursing. 29(1): 33-43, 2011. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

Diaz-Rodriguez, L., Arroyo-Morales, M., Fernández-de-las-Peñas, C., García-Lafuente, F., García-Royo, C. and Tomás-Rojas, I. (2011). Immediate effects of Reiki on heart rate variability, cortisol levels, and body temperature in health care professionals with burnout. Biol Res Nurs, 13: 376 originally published online 5 August 2011. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

Dressin, L.J., Singg, S. Effects of Reiki on pain and selected affective and personality variables of chronically ill patients. Subtle Energies and Energy Medicine, 9(1):53-82, 1998. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

Family Caregiver Alliance. (Fall, 2002) Retrieved July 28, 2012 from http://www.caregiver.org/.

Friedman, R.S.C., Burg, M.M., Miles, P., Lee, F. and Lampert, R. (2010). Effects of Reiki on Autonomic Activity Early After Acute Coronary Syndrome. Journal of the American College of Cardiology. 56: 995-996. In Baldwin, Fall, 2011. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

Potter, Joe, Research Report, Introduction and General Findings. Retrieved July 21, 2012 from http://www.reiki-research.co.uk/

Richeson, N. E., Spross, J. A., Lutz, K. and Peng, C. Effects of Reiki on anxiety, depression, pain, and physiological factors in community-dwelling older adults. Research in Gerontological Nursing, 3(3): 187-199, 2010. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

Shore, A.G., Long term effects of energetic healing on symptoms of psychological depression and self-perceived stress. Alternative Therapies in Health and Medicine, 10(3), 42-48, 2004. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

Vitale, A.T. Nurses’ Lived Experience of Reiki for Self Care. Holistic Nursing Practice, 23(3): 129-145, 2009. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

to a nurse/Reiki practitioner. Holistic Nursing Practice, 17(4):209-217, 2003. In Center for Reiki Research, Retrieved June 23, 2012, from http://www.centerforreikiresearch.org/

***

Käesolev tekst lühendatud tõlge inglisekeelsest artiklist „Reiki’s Use in Dementia Patients and For Their Caregivers

 http://psychcentral.com/lib/reikis-use-in-dementia-patients-and-for-their-caregivers/00013108, avaldatud nimekas USA vaimse tervise portaalis PsychCentral. Eesti keelde tõlkinud ja lühendanud Reet Karro, www.hingamisstuudio.ee.  Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega.

Reikiravi leiab järjest enam kasutamist USA haiglates

dreamstime_xs_28568865Reiki, spirituaalne tervendustehnika, on hakanud pälvima aktsepteerimist ja usaldust meditsiiniasutustes üle maailma. Praktiliselt kõigis riikides on see muutumas osaks standardsest patsiendihooldusest. Teatud andmetel on 15% USA haiglatest valinud reikitehnika toetama oma tavapäraseid meditsiiniprotseduure selle mitmesuguste heade omaduste tõttu, milleks on:

  • valu leevendamine;

  • patsiendi lõdvestamine operatsioonide ja teiste raviprotseduuride ajal;

  • patsientide kiirema taastumise tagamine;

  • ravimite vajaduse vähendamine jne.

2009. aastal keelasid katoliku piiskopid katoliku haiglatel ja instituutidel reiki praktiseerimise religioossetel kaalutlustel. Kuid paljud haiglad, kliinikud ja meditsiiniinstituudid pakuvad seda endiselt toetava ravina, mis toimub paralleelselt meditsiinilise ravina. Kuna patsiendid seda järjest enam aktsepteerivad, on USA haiglates reikit õppima hakanud paljud spetsialistid, arstid, õed ja muud meditsiinitöötajad. Nüüd ei piirduta vaid selle tehnika pakkumisega patsientidele, vaid viiakse läbi ka uuringuid, mis tõestaks selle olulisust ja elutähtsust meditsiinis ja näitaks positiivset rolli, mis see haiglates mängida võib.

Aja jooksul on reikiteenuseid pakkuvate USA haiglate loetelu pikenenud ja sellesse kuulub ka riigi tuntumaid haiglaid. Neis haiglates viib seansse läbi sama haigla meditsiinipersonal ja nende andmetel on nad leidnud, et see on patsientide tervisele tõeliselt kasulik. Nad mitte üksnes ei usu selle tehnika raviefekti, vaid ka toetavad selle kasvu ja aktsepteeritavust aktsepteeritava ravimeetodina üle Ameerika. Allpool on välja toodud kõigest mõned haiglad paljudest, kes juba aastaid reikiteenuseid pakuvad (täielik nimekiri on palju pikem).

  • New York Presbyterian Hospital (New Yorgi presbüteri haigla)

See on USAs paremuselt kuues haigla. Nad pakuvad reikiravi Columbia ülikooli meditsiinikeskuses südame- ja rindkereoperatsioonidel käivatele patsientidele ja viivad läbi ka reikiravi alaseid teadusuuringuid.

  • Portsmouth Regional Hospital (Portsmouthi regionaalhaigla)

Reikiteenuseid pakutakse kirurgiaosakonnas ravitavatele patsientidele, teadete järgi toob see lõõgastust ja süvatasandil tervenemist.

  • The California Pacific Medical Center (California Vaikse Ookeani meditsiinikeskus)

Selles kliinikus reikit pakuvad arstid väidavad, et see on kasulik nii ägedate kui krooniliste haiguste puhul ja viivad läbi ka uuringuid, et kindlustusfirmasid kõnealuse tervendustehnika elujõulisuses veenda.

  • Duke Integrative Medicine, North Carolina (Põhja-Carolina osariigi Duke’i integratiivmeditsiini* keskus)

Keskus kuulub riigi 10 parima tervishoiuasutuse hulka. Nad pakuvad reikiteenuseid, kuna nad usuvad, et tervishoid peaks keskenduma tervisele orienteeritud praktikatele ja on leidnud, et reikiravi aitab neil eesmärke saavutada.

Haiglates on see tehnika ravi käigus üles näidanud positiivseid tulemusi mitte ainult väikeste, vaid ka suurte patoloogiate puhul, nagu vähktõbi. Aruannete järgi on reiki lisaks valu leevendamisele ja stressi alandamisele vähendanud keemiaravi kõrvalmõjusid. Reiki rakendamine haiglakeskkonnas on andnud meie käsutusse tõhusa kulusäästliku ravimeetodi.

Pole mingit kahtlust, et reiki on haiglatele ja teistele meditsiiniasutustele väga väärtuslik täiendus. Ka ülejäänud meditsiiniasutused võiksid avada ukse neile lõpututele võimalustele, mida reiki kasutamine neile annab.

* – integratiivmeditsiin ühendab tava- ja alternatiivmeditsiini parimad küljed (Tõlkija märkus)

 

Käesolev artikkel on tõlgitud inglise keelest, originaal: „Use of Reiki in Hospitals http://reikirays.com/1365/use-of-reiki-in-hospitals/ on avaldatud keskkonnas Reiki Rays 2. märtsil 2013. Eesti keelde tõlkinud Reet Karro, www.hingamisstuudio.ee.  Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega.

Kujutis: dreamstime.com

Hambaaukudest lahtisaamine loomulikul viisil

Healing cavities naturallyMaailm on hakanud aeglaselt aru saama, et kui anda kehale, mida see vajab, saab see tervendada ka neid asju, mida varem peeti võimatuks. Selle suurepärane näide on hambaaugud, mida on peetud paranematuks terviseprobleemiks, kuid nüüd on kättesaadavamaks muutunud ulatuslike uuringute tulemused ja teatavaks on saanud tõsiasi, et nende tervendamiseks on olemas tõestatud abinõud.

 

Hammaste lagunemise kohta esitatud valed

Ameerika hambaraviühenduse (American Dental Association) andmetel on kaariese põhjused järgmised:

„[Kaaries] tekib, kui süsivesikuid (suhkruid ja tärklisi), nt piima, popkorni, rosinaid, kooke või kompvekke sisaldav toit jäetakse sageli hammastele. Neil toiduainetel paljunevad suus elavad bakterid, kes tekitavad selle tulemusena happeid. Aja jooksul hävitavad happed hambaemaili, tulemuseks on hammaste lagunemine.”

Selle teoorial on mitmeid küsitavusi, nimelt:

• on uuritud põlisrahvaste esindajate gruppe, kellel on pidevalt fermenteeruvad süsivesikud hammaste külge kleepunud, mida ei harjata ega eemaldata hambaniidiga, ja leitud, et nad on kaariesest peaaegu või täitsa vabad.
• bakterid ei tarvita töödeldud suhkrut ega jahu, sest neis puuduvad toitained.
• toiduaineid, mis bakteritele toiduks sobivad, nt piima, aedvilju, liha, kala ja puuvilju, kaariese põhjuste seas enamasti välja ei tooda.

Niisiis, kui tänapäevane kaariese selgitus ei ole täpne, mis on selle tegelik põhjus?

 

Mis kaariest tegelikult põhjustab?                           

Hambakaariese põhjustajatena tulid Dr. Weston Price’i ja hambaravi eestvedajate uuringute järgi välja kolm tegurit:

• piisava hulga mineraalide puudus toidusedelis;
• piisava hulga rasvlahustavate vitamiinide (A, D, E, ja K) puudus toidusedelis;
• toitained pole kohe biosaadaval ja seedesüsteem ei imenda neid piisavalt. Viimaste tegurit mõjutab tugevasti fütiinhappe olemasolu.

Kui inimese söögisedelis puuduvad halva toiduvaliku tõttu pikemat aega vajalikud vitamiinid ja mineraalid ja/või see sisaldab suurel hulgal fütaate (teraviljast, seentest, pähklitest ja kaunviljadest), läheb vere koostis ning kaltsiumi ja fosfori vahekord tasakaalust välja, mille tulemusena mineraale võetakse luudest, põhjustades hammaste lagunemist ja luukoe kaotust.

Niisiis on õige kauaaegne uskumus, et hambakaariest põhjustab suhkur, kuid põhjuseks on see, et ta jätab keha toitainetest ilma, mitte see, et seda söövad bakterid ja toodavad hambaid kahjustavat hapet.

 

Toiduained, mis on abiks hambaaukude ja hammaste lagunemise tervendamisel

Et kaltsiumi ja fosfori vahekorda veres taastada ning võimaldada mineraalidel hambaid uuesti siduda, ei piisa ainult magusa ja töödeldud toidu vältimisest. Peame ka sööma tervist ülesehitavaid toiduaineid, mis sisaldavad rikkalikult mineraale ja vitamiine, mis loovad klaasja tugeva hambastruktuuri.

Toiduained, millele peaksime keskenduma, on:

• kookosõli, rohuga toidetud mahekarja piimatooted (eriti või), rohuga toidetud veiste liha, meretoidud (seafood) ja kondipuljongid;
• keedetud-küpsetatud maheaedviljad (ideaalsed on kondipuljongiga supid).
• rupskid ja subproduktid, nt maks.

Sööge piiratud koguses toite, mis sisaldavad palju fütiinhapet, nt teraviljad, oad, pähklid ja seemned, samuti piirake töödeldud toiduainete tarbimist, töödeldud jahu ja suhkur häirivad veresuhkru tasakaalu.

Võiks kaaluda järgmiste toidulisandite võtmist:

• fermenteeritud tursamaksaõli – sisaldab ohtralt rasvlahustuvaid vitamiine A, D ja K;
• magneesium – vajalik kaltsiumi ja fosfori tõhusaks kasutamiseks;
• želatiin – kui kondipuljongi tegemiseks pole aega, on see hea alternatiiv ja väga kasulik igemetele ja seedimisele.

Saa oma pärljas valge naeratus tagasi!

Allikad:

http://www.westonaprice.org

http://wellnessmama.com

http://www.naturalnews.com

http://science.naturalnews.com

 

Autorist

Derek, keda innustab omaenda lugu – 30-aastaselt haige ja invaliidistunud, 5 aastat hiljem valuvaba – on asjatundja, kes aitab inimesed tagasi rajale märksa kiiremini, kui tal endal läks. Olles üle 5 aasta aktiivselt kaastegev loomuliku tervenemise uuringutel, on Derek veetnud üle 2500 tunni (ja see arv kasvab) uurides ja koostööd tehes toitumise tippasjatundjatega. Ta kasutab neid ulatuslikke teadmisi raviskeemide ja juhtnööride koostamiseks, mis aitavad inimestel terviseprobleemidest jagu saada.

Praeguseks on Derek tervisenõustamise meister ja üle 200 loomuliku tervendamise alase artikli autor, millest paljud on kättesaadavad tema peamisel veebisaidil, http://healingthebody.ca/, ja tema Facebooki lehel Healing the Body.

Käesolev artikkel on tõlgitud inglise keelest, originaal: „How to heal cavities naturally”, autor Derek Henry http://asheepnomore.net/2013/11/08/how-to-heal-cavities-naturally/. Eesti keelde tõlkinud Reet Karro, www.hingamisstuudio.ee.  Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega.  

Kujutis: Derek Henry

Ultraheli ohutuse küsitavusest

Lühendatud tõlge tekstist “ULTRASOUND? UNSOUND”

Autorid: Beverly A. Lawrence Beech ja Jean Robinson

AIMS – Association for Improvements in the Maternity Services, 1994

SISSEJUHATUS

Käesolev on AIMS ajakirja ultraheliteemalise numbri (AIMS Journal vol. 5. No1 Spring 1993) raamatuna avaldatud väljaanne. Siia on lisatud ka hilisemad selleteemalised artiklid ja WHO kiri 1993. aasta detsembris.

AIMS on viimase kaheteistkümne aasta jooksul kirjutanud [Suurbritannia] Tervishoiuministeeriumile sünnieelsetest ultraheliuuringutest ja ühingu süvenevast murest selle pärast.

On tulnud aeg ümber hinnata sellest tulenev kasu ja riskid, sest:

1. Ultraheliskaneering, mis algselt oli mõeldud potentsiaalsete probleemidega naistele, tehakse nüüd rutiinse järelvalve osana peaaegu igale rasedale naisele.

2. Kaasatud on tohutud ressursid, kuid pole kindlaid tõendeid selle kasulikkusest.

3. Ultraheliuuringute arv lapse kohta on kasvanud – teatatakse üheksast uuringust ja rohkemgi.

4. Masinad on muutunud võimsamaks ja pole adekvaatset infot ega kontrolli väljundi tasemete üle.

5. Paljud uuringud on teostatud selliste töötajate poolt, kellel pole piisavat väljaõpetning kes ei mõista potentsiaalseid riske ega oska neid vähendada.

6. Ultraheliuuringut kasutatakse väga varases rasedusjärgus, kui moodustuvad põhilised organid.

7. Vaginaalse ultraheli tehnika kasutamisel jõutakse beebile lähemale, läbides vähemkaitsvaid kudesid.

8. Üha rohkem kasutatakse Doppleri ultrahelitehnikat (mis võib olla riskantsem) emaka ja beebi verevoolu uurimiseks.

9. Mõnedes kliinikutes ja uurimisasutustes jälgitakse naisi ja lapsi ultraheliga väga pika aja jooksul – tund aega ja kauemgi.

Mõnes olukorras hindamatu väärtusega meditsiinilised tehnikad jõuavad kõigi jaoks rutiinsesse kasutusse ilma, et oleks põhjalikult uuritud nende kasutegurit ja tagajärgi. See kehtib kogu meditsiini kohta, kuid viimase 25 aasta jooksul on see suund eriti valdav sünnitusabis.

AIMS on osutanud ka sellele, et paljud rahastamist leidnud uuringud ei ole olnud sugugi olulisemate seast, kuid tarbijatel ei ole võimalust kaasa rääkida selles osas, kuidas nende raha kasutatakse. (Kas keegi on näiteks uurinud, kuidas mõjutab sünnituse käiku tuhudes naise viimine ühest ruumist teise? Ükski farmer ei teeks midagi sellist oma loomadega.)

Me pole kunagi soovinud sünnieelseid ultraheliuuringuid keelustada või ülemäära piirata.

Me soovime näha vaid põhjalikke uuringuid, et hinnata selle efektiivsust ja võimalikke riske.

Alice Stewart’i, kes avastas sünnieelsete röntgenuuringute riskid, rünnati teiste arstidepoolt, kes järeldasid, et ta püüab ära võtta hädavajalikku diagnostikavahendit. Stewart vastas, et loomulikult see nii ei ole, kuid rõhutas, et enamus röntgenuuringutest tehti rasedatele rutiinselt, ilma otsese näidustuseta.

Nelikümmend aastat pärast ultraheli kasutuselevõtmist sünnitusabis kirjutas selle eestvedaja professor Ian Donald: “Ehk on nüüd jõudnud kätte aeg seisatada, vaadelda ja tundahuvi selle vastu, kuhu me teel oleme … meeles pidades, et sonar ei tohiks kunagi kaotada oma kaasaaitavat rolli meditsiinikunstis ja patsiendi ülimat tähtsust. Sellest seisukohast on sonar vaid tarbeese, hoolimata selle paljudest kasutusvõimalustest. Kontrolli alt väljununa võib sellest saada kinnismõte – saba, mis liputab koera… Sonar on nüüd juba nagu uus meditsiiniline religioon, mitte lihtsalt asi. Vahend, mida kasutatakse tema enese pärast, pole parem kui saag väikese poisi käes, kes nüüd otsib majast saagimiseks sobivaid mööblitükke. Kogu aeg peaks olema ülevaade võimalikust kahjust.” (Donald I. 1980)

„Juhuslikule vaatlejale võib andeks anda, kui ta imestab, miks professionaalne meditsiin on nüüd haaratud rasedate patsientide ’hulgimüügi-uuringutesse’:

1) masinatega, mis väljastavad tohutult erineva tugevusega energiaid, mille kahjutus pole tõestatud;

2) eesmärgiga saada informatsiooni, mille kliiniline väärtus pole tõestatud;

3) ja mis teostatakse operaatorite poolt, kelle kompetentsus nende uuringute läbiviimiseks pole kindel.”

KELLELE RISKANTNE JA KELLELE KASULIK?

Eksperdid, kes kirjutavad erinevate uuringute riskidest ja kasulikkusest, eeldavad sageli, et nende hinnangud on sarnased meie omadega. Teenuseid kavandatakse lähtuvalt nende väärtustest, mis võivad aga meist paljude arvates teistsugused olla. Kohandused tehakse hiljem – pärast kaebuste tekkimist.

Isegi kui sünnieelsete ultraheliuuringute „kasud” üldiselt kaaluvad üles selle „riskid”, ei tähenda see veel, et see suhe on iga konkreetse naise kasuks. Mõnede perede jaoks on osad riskid vastuvõtmatud ja mõned kasutegurid tähtsusetud.

Pole kahtlust, et sünnitusabispetsialistid on vaimustuses ultraheliuuringutest. Esimest korda saavad nad tõepoolest „näha” last, kui siiamaani sõltusid nad rohkem füüsilisest läbivaatusest ja emade poolt antud teabest. Meedikute arusaadav entusiasm ja uuringute tululikkuse ootused on kandunud üle ka naistele, meediale ja tervisekaitseautoriteetidele. Enamus inimesi ei teadvusta aga seda, et suurem osa edusammudest on seotud probleemidega, mida meditsiin ei suuda siiani edukalt ravida (nagu näiteks emakasisene kasvupeetus). Isegi nende puhul, keda ravitakse, pole kaalukaid tõendeid, et sünnieelne ravi oleks edukam kui hilisem.

Rohkem informatsiooni ei vii alati paremale lõpptulemusele. Taani uuringus (Larsen, 1992) jälgiti ultraheli abil 1000 kõrgema riskiga naist nende 29. rasedusnädalal ja sealt alates igal kolmandal nädalal kuni sünnituseni, et hinnata loote kaalu. Tulemusi öeldi vaid pooltele naistest. Paremaid tulemusi regulaarsete ultraheliuuringute tulemusel ei saavutatud, näidisrühmas esines rohkem surnult-sünde (7/4) ja selle rühma emad veetsid rohkem aega haiglas.

[Paljudes aruannetes hinnatakse ultraheliuuringute peamise majandusliku kasutegurina ebanormaalsete beebide väljaselekteerimist ja varast aborti. Pole kahtlust, et tänapäeval tuleb teha raskeid majanduslikke otsuseid ja ka sünnitusabis tuleb kalkuleerida varustusele ja personalile kuluvat raha ning võrrelda seda paremate tulemustega – rohkem elusaid ja terveid beebisid.

Tuleb aga austada lapsevanemate vaba tahet. Geenihaiguse riskiga last ootavad vanemad on hinnanud uuringute tulemusi teisest vaatenurgast ja leidnud, et varane teadasaamine annab neile võimaluse emotsionaalselt ja majanduslikult valmistuda oma probleemse lapse võimalikult paremaks hooldamiseks. Looteuuringute majanduslikes põhjendustes seevastu kalkuleeritakse uuringute ja abordi hinda ning võrreldakse seda kuludega, mida maksumaksjate ühiskond kannaks puudega lapse üleskasvatamisel.

Sünnitusabispetsialistide poolne nõustamine seisneb enamasti selles, et naisi julgustatakse läbima uuringuid ja kõrvalekallete ilmnemisel kohe aborti tegema. Professionaalset nõustamist, mille läbi naine saaks tuge ja informatsiooni teadliku valiku tegemiseks, saab läbi viia vaid vastavalt koolitatud spetsialist ja see ei ole odav.

Normist kõrvalekallete varast avastamist nähakse ühemõtteliselt kasulikuna, kuid kuni väärarengute hulk ise ei vähene, ei ole ka vähem peretragöödiaid. Paljude jaoks tundub abort siiski väiksema tragöödiana kui sünnitada surnud või surev laps või kasvatada last, kelle elu on täis kannatusi ja ei saa kunagi olema täisväärtuslik.

Ka katkestatud raseduse järel võib eeldada, et ema leinab ja kannatab. Me ei tea aga, kas varasem kaotus on ikka kõigi perede jaoks kergem. Väljakantud ja sünnitatud last on kergem teadvustada ja see pakub vanematele võimaluse lapse eest hoolitseda, enne kui ta sureb.

Mõlema variandi kaalumine ja sobivama kasuks otsustamine vajab väga kogenud nõustamist.

Näide ajakirjast The Practicioner (Watkins, 1989). Kolmandat last ootav ema sai teada lapse aju raskest arenguhäirest. Sellised lapsed surevad kohe peale sündi või isegi juba emaüsas. Vanemad soovisid last kogu hingest toetada ja armastada ning nende otsust toetati.

Vanematele kirjeldati, milline laps võiks välja näha, et nad teaksid, mida oodata. Ka pere suuremad lapsed osalesid arutelus, aitasid valida beebile nime ja rõivaid. Sünnitus toimus haiglas ämmaemandate hoole all ja laps sündis surnult.

Konsulteeriv geneetik kommenteeris, et tallegi oli väga õpetlik mõista, et see ema oli siiski rahul oma raseduse ja sünnitusega ning emotsionaalselt märksa tervem, kui enamus sellise tragöödia läbielanud naisi.

Informatsiooni tõlgendamise teiseks näiteks on loote soo määramise teema. Ultraheli eelsel ajal ei teadnud naised oma lapse sugu enne, kui ta oli sündinud ja isegi siis teatati see neile sageli ämmaemanda või arsti poolt, selle asemel, et emal olnuks võimalus ise näha.

Ultraheli võimalused tunduvad paljudele naistele suure eelisena, kuigi paljud ei tahagi enne sündi lapse sugu teada ja väga paljud pahandavad, kui neile öeldakse: me teame küll, mis soost teie laps on, aga me ei ütle teile. Jällegi on tehnoloogiat kasutatud professionaalide mõjujõu suurendamiseks, aga mitte naiste heaks.

Ultraheliuuringute kasulikkust ja riske ei saa üldistada. Erinevates tingimustes on tulemused erinevad – tegemist on ju erinevate ultraheliliikidega, erinevate masinatega, erinevate kliinikutega, erinevate operaatoritega ja erinevas järgus ning erinevas seisus rasedustega.

Naisi peaks informeerima erinevate ultraheliuuringute eesmärkidest, et nad saaksid kaaluda, kui vajalik see neile on. Näiteks võib naine loobuda varases raseduses uuringust eeldatava sünnitusaja määramiseks, kui ta seda ei soovi ja niigi oma kuupäevades kindel on. Kuid ta võib soovida uuringut, et leida võimalikke väärarenguid – sellisel juhul on uuring tulemuslikum mõned nädalad hiljem. Hiljem võib naine loobuda uuringust, mille käigus võidaks avastada tõsisemaid väärarenguid, kui on juba niigi liiga hilja raseduse katkestamiseks ja samuti kontrollida loote arengut võimaliku kasvupeetuse tuvastamiseks, kui miski muu sellele probleemile ei viita. Viimase uuringu ärajätmisest võib tuleneda sedavõrd kahju, kuivõrd võib jääda märkamata väike osa beebisid, kelle olukorda saaks parandada üsasisese ravi või kohe peale sündi tehtud lõikusega või siis kellele oleks kasulikum keisrilõikega sünnitus.

Praegu ei anna keegi naisele selliseid valikuid.

Sünnituse esilekutsumine

Peale väärarengute avastamise on ultraheliuuringutel ka teisi põhjuseid. Ühena teiste seas on uuritud võimalust vähendada sünnituste indutseerimist.

Ühe võimaliku kasuna on välja toodud võimalus ultraheliuuringute abil määrata täpsemalt sünnituse eeldatav kuupäev ja vältida asjatut indutseerimist ülekantud raseduse hirmus.

Samuti saaks selle abil vähendada sünnitusabi-spetsialistide sattumist piinlikku olukorda paljude liiga vara sündivate laste tõttu.

Mõnel juhul väga oluline sünnituse esilekutsumine on saanud tihti rutiinseks halbade tagajärgedega protseduuriks. Selle vähendamiseks on saanud rutiinseks algselt mõnede naiste jaoks mõeldud uus kulukas uuring ultraheli abil.

Sünnituste indutseerimine

Ultraheliga uuritud kontrollrühm

London, 1982 19,0 % 19,6 %

Alesund (Taani), 1984 1,9 % 7,8 %

Trondhelm (Norra), 1984 6,5 % 7,9 %

Glasgow, 1984 31,0 % 29,0 %

Thacker, 1985

Eeltoodud andmetes võib näha, et peale Alesundi, kus indutseerimise tase oli niigi madal, ei andnud ultraheliuuringud erilist tulemust. Märkimist väärib aga andmete suur erinemine erinevates keskustes. Võib järeldada, et indutseerimise tase sõltub rohkem sünnitusabitavadest kindlas kliinikus, kui millestki muust.

KES KASUTAB ULTRAHELI?

Radioloogid kasutavad enese kaitsmiseks kiirguse eest tinapõllesid ja seisavad väljaspool kiirgustsooni. Kas ka ultraheliaparatuuriga töötavad inimesed võiksid olla ohustatud?

Ultraheli kasutatakse ka füsioteraapias mitmesuguste seisundite raviks. Helsinkis läbi viidud uurimuses (Taskiainen, 1990) leiti, et rasedal füsioterapeudil, kes töötab ultraheliaparatuuriga vähemalt 20 tundi nädalas, on märkimisväärselt suurem oht raseduse katkemiseks. Iseenesliku katkemise oht pärast kümnendat rasedusnädalat suureneb märgatavalt, kui sügavsoojendavaid protseduure viiakse läbi rohkem kui 5 tundi nädalas ja ultraheli rohkem kui 10 tundi nädalas.

Autorid järeldasid: “…avastus, et tugev eksponeerimine ultrahelile suurendab hilises järgus raseduse katkemise ohtu, tõstatab küsimuse raseduse ajal tavaliselt kasutatava ultrahelidiagnostika võimalikest ohtudest.”

AIMS TÕSTATAB MÕNED KÜSIMUSED

Esimese murettegeva tõendina nägime dr Dorothy Liebeskind’i (USA Albert Einsteini Kolledži radioloogia aseprofessor) materjale pulseeriva ultraheli diagnostikas kasutatavate tasemete mõjust loomarakkude kasvamisele ja selle mõju kestmisest läbi mitmete põlvkondade

(Radiology, 1979). Selle järel on avaldatud veel mitmeid samateemalisi materjale. Briti ajakirjas Cancer, 1982 kirjutab autor: “Ainsa diagnostilise ultrahelidoosi saanud rakud jätkavad ebanormaalset käitumist veel kümme põlvkonda hiljem. Bakterirakkude (germ cells) mõjutamisel ei pruugi tulemused ilmneda enne kui alles järgmises põlvkonnas.”

Liebeskind’i tööd jäetakse sageli kõrvale, kuna mitmetes teistes uurimiskeskustes pole õnnestunud tema tulemusi korrata. Neljal uurijal on see siiski korda läinud. Kaks ei jõudnud samadele tulemustele, kuna ei kasutanud pulseerivat ultraheli. (Bases R.,1990)

AIMS kirjutas 1981. aastal tollasele tervishoiuministrile dr Gerard Vaughan’ile oma murest kontrollimatu ultraheli kasutamise kohta. Vastati, et seda ei võeta uurimise alla, kuna pole alust arvata, et ultraheli mõjuks anomaaliaid tekitavalt ning võimalikke anomaaliate põhjuseid on väga raske eristada näiteks keskkonnatingimuste poolt põhjustatutest. Samuti ei peetud kohtumõistmist laialtlevinud tehnika üle enam eetiliselt võimalikuks. AIMS kommenteeris, et samas peeti „eetiliselt võimalikuks” allutada Suurbritannias peaaegu iga sündimata laps protseduurile, mille ohutus polnud siis ega ole ka nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem kindlaks tehtud.

USAs on oldud kahtlustavamad. Sealne Tervishoiu ja Inimressursside Osakond vahendas

„Ülevaate ultrahelist” (Harold Stewart ja Melvyn Stratmeyer, 1982). See ulatuslik ja võrdlev ülevaade oli kõike muud kui rahustav. Küsimus väiksematest või pikatoimelistest mõjudest jäi vastamata. Loomkatsed viitasid võimalikele kahjustustele immuunsüsteemis, samuti neuroloogilistele ja käitumishäiretele. Autorite kokkuvõte: „…akuutsete kõrvalmõjude võimalust pole süstemaatiliselt uuritud ja hiljem ilmnevate mõjude võimalust on niisama hästi kui ignoreeritud.”

Ülevaade AIMSi tegevusest valitsuse ja avalikkuse mõjutamisel ultraheliuuringute mõju uurimiseks ja rutiinsete uuringute vältimiseks.

 

DÜSLEKSIA – VÕIMALIK KÕRVALTOIME

Kui dr Doreen Liebeskind’ilt küsiti, milliseid probleeme tuleks otsida inimeste uurimisel,siis vastas ta: „Väiksemaid. Ma otsiksin võimalikke käitumishäireid – muutusi refleksides, intelligentsis, keskendumisvõimes.” (Bolsen B.) Pediaatriaprofessor Arthur Bloom pakkus, kas ei peaks kontrollima seost düsleksiaga.

Esimesed andmed võimalikest kahjustustest inimestel ilmnesid 1984 aastal, kui avaldati jätku-uurimus 7-12 aastaste laste kohta, kes olid sündinud kolmes erinevas kliinikus Floridas ja Denveris ning keda oli üsasiseselt ultraheliga uuritud. (Stark jt, 1984). Ultraheli mittesaanud kontrollgrupiga võrreldes oli neil suurem tõenäosus düsleksiaks ja suurem tõenäosus vajada lapseeas haiglaravi, kuid muid erinevusi ei täheldatud. See uurimus ei tõestanud muidugi, et düsleksia oli tingitud ultrahelist, korrektseks tulemuseks puudusid täpsed andmed ultraheli kasutamise sageduse, põhjuste ja raseduse kulgemise kohta. Uurida sai ka ainult elusalt sündinud ja vähemalt seitsmeaastaseks elanud lapsi. Düsleksia sagenemine kolmes erinevas haiglas sündinud laste seas suurendab siiski sellise kõrvaltoime tõenäosust.

Rahustavamad andmed avaldas The Lancet (Salvensen et al, 1992). Norra arstid uurisid enam kui 2000 last vanuses 8-9 aastat, kelle emad olid juhuslikult valitud rutiinseks ultraheliuuringuks 16-22 rasedusnädalal, samas kui enamust kontrollgrupist polnud ultraheliga uuritud.

Laste kirjutamis- ja lugemisoskuses ei leitud vähenemist ega leitud ka teisi probleeme.

Need andmed rahustavad, kuid ei kinnita, et ultraheli ei võiks neid probleeme põhjustada.

Autorid rõhutasid, et uurimuses kasutatud ultraheli oli märgatavalt madalama intensiivsusega kui enamusel tänapäeva diagnostikas kasutatavast aparatuurist. Teiseks, kuigi enamasti tehakse lapsele kaks sünnieelset ultraheliuuringut, ei ole neid numbreid siiski avaldatud ja tänapäeval tehakse paljudele rasedatele naistele neli uuringut või isegi rohkem – kaheksa või üheksa. Kolmandaks rõhutavad autorid, et nimetatud uuringus kasutati kestvat ultraheli, mis on tõenäoliselt ohutum, kui kõrgema intensiivsusega pulseeriv Doppleri ultraheli.

 

KUI KORREKTNE ON ULTRAHELIUURING?

Nõusoleku andmine ükskõik milliseks protseduuriks tähendab vajadust mõista sellega kaasnevaid riske. Kui paljudele naistele on ka korduval ultraheliuuringul kinnitatud väärarengu võimalust, kuigi midagi sellist ei ole tegelikult olnud?

Varase uuringu üheks põhjenduseks öeldakse olevat vajadus määrata võimalikult täpselt lapse oodatav sünniaeg, et seeläbi vähendada ülekandmishirmus esilekutsutud sünnituste arvu, mille puhul tegelikult ülekandmist ei ole. Jäetakse aga märkimata, et tegelikult puudub teaduslik põhjendus massilisteks sekkumisteks. Ultraheliuuringuid kasutatakse laialdaselt, et korrigeerida meditsiini enese poolt tekitatud probleemi.

Kuid ükski test ei ole 100 % täpne ja ka ultraheliuuringuga võib eksida, mida on ka sageli juhtunud. Rasedaid jälgivad spetsialistid on märganud, et laps ei kasva emaüsas alati ühtlaselt ja on täheldatud korrapäratuid kasvuspurte, mis raskendavad lapse suuruse hindamist ja oodatava sünniaja määramist.

Varasel uuringul määratakse kindlaks ka platsenta asend. Sel ajal on platsenta sageli madalal asetsev ja ema määratakse riskirühma kuuluvaks. Enamusel selliselt määratletud emadest pole aga tegelikult mingit probleemi. Soomes tehtud uurimuse kohaselt (Saari-Kemppainen, 1990) uuritud 4000 naist nende 16-20 rasedusnädalal ja neist 250 diagnoositi platsenta eesseis. Sünnitusel ilmnes aga vaid 4 sellist juhtu ja üks neist oli varem diagnoosimata.

Seega oli 246 naist ilmasjata muretsenud ja arvanud, et nad võiksid vajada keisrilõiget.

Selliste segadust tekitavate diagnooside puhul oleksid vajalikud hilisemad korduvad uuringud, et kindlaks teha, kas platsenta on ka emaka suurenedes ikka veel halvas asetuses. Ükski uurimus ei kinnita aga, et varasem diagnoos annaks parema tulemuse. Ka kontrollrühmas oli 4000 naise kohta 4 platsenta eesasetuse juhtu ja ka nende lapsed sündisid edukalt keisrilõike teel.

Võimaliku probleemi kindlakstegemine ja selle kasuteguri tõestamine on erinevad asjad.

Võimalik normist kõrvalekalle ei pruugi olla kuigi tõsine, kuid vanemate jaoks võib see tähendada märksa stressirohkemat raseduseaega ja see võib omakorda mõjutada ka suhteid lapsega. Rootsi pikaajaline uurimus (Fyro ja Bodegard, 1992) näitas, et veel aastaid hiljem olid osades peredes ebanormaalsed suhted lapsega, kellel raseduse ajal oli valesti diagnoositud kilpnäärme väärareng ja kes tegelikult olid terved. Ka teises uurimuses (Luck, 1992) viidati, et väiksemate väärarengute kartus võib mõjutada vanemate suhtumist ja vanemliku hoolitsuse kujunemist.

Tõlge pärineb looduslähedasi vaateid ja informeeritud tervisevalikute langetamist toetavas meililistis Metsapoolejutud avaldatud kirjast.

Share Button

Olen ise oma tervise looja

Kas olete aeg-ajalt oma tervisega kimpus olnud?

Kas leiate, et  Teie immuunsus võiks olla tugevam?

Kas olete põhimõtteliselt tervislike eluviiside poolt, kuid praktikas teedtesuuremaid või väiksemaid mööndusi?

Kui vastasite jaatavalt, ei toeta Teie eluviisid Teie tervist tõenäoliselt kõige paremal moel. Te ei pea ennast seejuures siiski süüdi tundma. Algallika õpetuse kohaselt kujunevad meie baasuskumused, seejuures tervisega seotud seisukohad välja üsasolemise perioodil, sünnil ja vahetult pärast sündi. Kui võtsime sellel määrava tähtsusega eluetapil omaks uskumuse, et oleme üksi ja eraldi, keegi ei toeta meid ja meie keha teeb meile haiget, oleme seda alateadlikult taastootnud kogu oma elu. Sellisel juhul ei saagi meie tervis ideaalne olla.

Eesmärgiks on võtta 100% vastutus oma elu ja ka oma tervise eest. Kui võtame omaks seisukoha „Ma olen täiesti terve”, hakates ennast seejuures täielikult toetama ja armastama, asub organism ennast saadud teabe põhjal ise parandama.

Uute uskumuste omaksvõtmisel on abiks vabastav hingamine – muutunud teadvuseseisundis pääsevad mõjule Algallika arhetüüpsed afirmatsioonid ja võetakse omaks uued, toetavad ja võimestavad baasuskumused.

Tänulikkus

Üha rohkem leiab kinnitust see, et tänulik suhtumine inimestesse ja ellu tõstab vaimset, emotsionaalset ja füüsilist heaolu. Inimesed, kes sageli tänu avaldavad, on energilisemad, optimistlikumad ja õnnelikumad.

Samuti kogevad tänulikud inimesed vähem depressiooni, kadedust, ahnust ning alkoholismi. Uuringute järgi nad ka teenivad rohkem raha, magavad paremini, ja on tugevama immuunsusega.

Seega pole selles maailmas kõige rikkamad mitte need, kellel on palju asju ja raha vaid hoopis need, kes on tänulikud.

Samuti võib võimet olla tänulik vaadata kui inimeseks olemise ja elusolemise mõõdupuud. Tänulikud on enam elus kui tänamatud.

Tänulik inimene on tundlikum kui tänamatu. Tänulikkus muudab tänuliku inimese maailma kauniks, rikkaks, tervemaks, elusamaks.