Rubriigiarhiiv: Meditsiinilise ravi ohud ja mõjud

Vähkkasvaja ei ole haigus, vaid tervenemine

ID-100140596“Kordamine on tarkuse ema: Minu arusaama kohaselton vähk keha tervenemise reaktsioon. Tegemist on rakkudega, kes vajavad minu teada happelist hapniku-vaeset keskkonda ja kelle toiduks on raskemat sorti toksilisus, millest keha muul moel jagu ei saa. DNA-s on meil sellised geenid olemas toota selliseid rakke. Ja kui terve raku membraaniga puutub kokku info (toksiin, saast), siis see info kantaksegi DNA-sse ja sealt leitakse, et olukorra likvideerimiseks tuleb toota vähirakk. Kui eluviiside muutmisega ning teistegi abivahenditega viime saasta välja, siis pole vaja vähirakkudel enam sekkuda. Ja minu meelest pole mõtet rääkida, et keha sai vähist võitu vaid tuleks rääkida, et kehal pole enam nii äärmuslikku meedet vaja, et terveneda. Vähirakkudest kude tekib sinna, kus saasta on palju, et see muust kehast isoleerida, et ei leviks rämps kehas ringi. Ja sellepärast “halbade asjade ladu”, mille “müürid” on laotud vähi rakkudest, mida kutsutakse vähkkasvajaks, ongi päris edukalt kirgurgiliselt võimalik eemaldada, mis on parim ja tulemuslikuim, mida meditsiin seni suudab. Kogu see “tuumajäätmete” lagundamise jaam, kui tema tooraine ehk toit ehk see sama saast meie kehas saab otsa, siis vähk lahkub ise kehast olles oma töö teinud. Muuseas vähk kasutab keha resursse ja öeldakse, et “koormav”, aga nii raske töö jaoks ongi talle vaja resursse anda ja toetada. Sarnaselt käitub üleliigne pärm, kui enam saia ja suhkrut peale ei anna, siis pakib asjad ja kaob ise. Ja nõnda kõik teisedki “toimetajad” meie kehas. Kes armastab (ehk pole konfliktis) oma vähiga, saab sellest palju kergemini “jagu”. Kes mürgitab ja kiiritab vähki, siis sellele jääb s..t sisse ja vähk tuleb tagasi veel vihasemalt, sest see on sama nagu taim kasvab läbi asfaldi… tohutu jõuga …sest see on tema ülesanne, mis vajab täitmist. Ja ma ütleks isegi seda, et ilma vähi rakkude tootmise ja toimimiseta meie kehas, me oleksime kõik tänapäeva sodist ammu surnud! Vähk on see, kes meid elus hoiab ja aitab “süüa” teflonit ja Fairyt ja E621 ja kes teab mida kõike muud põnevat meie kehadesse satub. Meditsiin aga ütleb, et kui sul on nüüd teatud arvul X rohkem vähirakke, siis nüüd “oled haige” ja tule “ravile”.”

Tsitaat Margus Nirgi sõnumist Saale Karda FB seinal, avaldanud Reet Karro Saale Kareda loal.

 

Fakte ja müüte vähktõvest üldse ja eriti rinnavähist, nahavähist ja ajuvähist. Hormoonid vähi arengus. Alternatiivne vähiravi toitumise, teraapia, elustiili ja eeterlike õlidega.

Film “The Quest For The Cure For Cancer. Episode 2”

 

The Quest For The Cure For Cancer Episode 2

 

 

 

 

Ingliskeelse teksti eestikeelne lühikokkuvõte

Filmi „The Truth About Cancer” 2. osas tuletatakse meelde sama filmi 1. osa põhipunkte: vähktõbi seisneb rakkude ebanormaalseks muutumises – rakud enam ei sure, ei vasta tavapärastele bioloogilise kontrolli reguleerimissignaalidele, nad paljunevad ebanormaalselt ja nende arv kasvab. Nad võtavad üle organeid ja ajavad välja metastaase. 9 patsienti 10-st sureb metastaasidesse. Samal ajal on immuunsüsteem mingil põhjusel nõrgenenud (nt parasiitide tõttu). Kui vähile on kuulutatud sõda ja ta on justkui hävitatud ühest kohast, lööb see välja kusagil mujal, sest tegelikult on vähk süsteemne probleem.

Vähe räägitakse sellistest vähi põhjustest, nagu viirustest (18%), rasvumusest (23%) ja keskkonnateguritest (41%). Rasvumuse puhul tuleks kasutada vahelduvat paastumist, samuti regulaarset liikumist (nt pikki jalutuskäike).

Geenid (riistvara) ei ole vähi tekkel hoopiski nii olulised kui epigeneetika (tarkvara), sest patogeenne geen vajab sisse lülitamist. Kui miski seda sisse ei lülita, ei tekita see ka vähki. Angelina Jolie tegi oma otsusega lasta eemaldada nii rinnad kui munasarjad tõsise vea, invaliidistades end suurema meediakajastuse huvides. Geen, mida ta kannab, hoopis kaitseb rinnavähi eest, mitte ei tekita seda.

Vähiravile kulutatakse päris palju raha, nii riigikassadest ja haigekassadest, kui ka vabatahtlike annetustest. Kurvad on roosa särgi kampaaniad, kus kutsutakse inimesi mammogrammi tegema, mis tegelikult võib just vähi kehas just valla päästa. Varane avastamine = varane surm. Rinnavähk kasvab 7-12 aastat. Kui seda hakata kohe uurima ja radikaalselt ravima, kahjustub naise tervis palju kiiremini. Mammogrammid ja keemiaravi tekitavad vähki, neist tuleks eemale hoida. Tihti on tegemist ülediagnoosimisega (viimase 30 aasta jooksul on USAs ülediagnoositud 1,3 miljonit rinnavähi juhtu). „Avastatakse” varases staadiumis kasvaja (nt ductal carcinoma in situ või 0-staadiumis rinnavähk), mis ei pruugiks ravimata jätmisel kunagi vähiks kujuneda ja seda ravitakse operatsiooni, võimalik, et ka lümfisõlmede eemaldamisega, kiiritusravi, keemiaravi, immuunsüsteemi allasurumise ja hormonaalsüsteemi allasurumisega – väga halb prognoos edasiseks tervena elamiseks. Rinnavähist mõneks ajaks vabanenud naine on arstidele tänulik elu päästmise eest ja läheb omakorda teisi naisi agiteerima sõeltestides kaasa lööma, mis tegelikult on Stockholmi sündroomi ilming.

Tuleks küsida oma kehalt ja hingelt, mitte teha kõike, mida ette kirjutatakse. Tegelikult on vähi puhul vaja kompleksteraapiat, tervendada kogu keha, ehk südant, hinge, meelt, vaimu, ja kõike kompleksselt. Vähktõve areng kehas näitab, et keha on väga haige, toksiline, väsinud ja vajab tervendamist igal tasandil.

7-sammuline vähiennetus- ja enese vähist tervendamise programm: 1) söö tervislikku toitu 2) puhasta oma keha, vabane toksiinidest 3) tasakaalusta oma energia ja keha elektrisüsteem (kiropraktika, akupunktuur, võimlemine, küllaldane uni, hormoonide tasakaalustamine) 4) tervenda oma emotsionaalsed haavad, õpi end armastama, andesta endale ja teistele, tegele oma stressiga ja lase minevikul minna 5) uuri biohambaarstindust, sest hambad on meridiaanide süsteemi kaudu seotud kindlate organitega ja hambatäidised võivad eritada toksiine 6) uuri ravimtaimi, toidulisandeid ja vitamiine, mis võivad keha puhastada, tappa vähirakke ja tugevdada immuunsüsteemi 7) turvaline, keha mittekahjustav diagnoosimine – termograafia, vereproov „vähiprofiil”jt vereanalüüsid. Kui kõiki neid samme järgida, ei ole vähki vaja karta.

Suhkur – rakumürk ja vähitoit. Jätta see menüüst välja.

Keemiaravi – tekitab vähki. Keeldu sellest, isegi kui valid tavapärase vähiravi. Olukord, kus kõigile vähihaigetele määratakse korduvad keemiaravi kuurid, on väga kasulik ravimikompaniidele, eriti arvestades, et järgmine haigestumine võib jälle keemiaravi nõuda.

Rinnavähki ei tekita naise enda hormoonid, vaid sünteetilised östrogeenid, nt deodorantides, plastikutes, toidupakendites, plastikpudelites (BPA), herbitsiidides, pestitsiidides. Väldi neid.

Hormonaalset tasakaalu aitavad taastada eeterlikud õlid. Nende kasutamise traditsioon oleneb maailmajaost (Indias sidruniõli, Austraalias teepuuõli jne). Kõik eeterlikud õlid on vähivastased. Eriti püha viirukipuu (Frankencense) õli, mis erinevalt keemiaravist läbib ka vere-aju barjääri ja aitab ajuvähi ja ajupõletike vastu. Seda tuleks hõõruda suulaele või tilgutada iga 2 h järel 2 tilk keelele. [Tõlkija lisas: seespidiselt tuleks kasutada vaid orgaanilist eeterlikku õli, mis ei sisalda herbitsiide ega pestitsiide, mis kontsentreeritud kujul, nagu nad eeterlikus õlis on, võivad olla kahjulikumadki. Mitte tavaapteegis müüdavad õlid, vaid nt Frantsila õlid.] Teine võimas eeterlik õli on mürr. Mõlemaid nimetatakse ka Piiblis. Mürr vabastab keha ülearusest rämpsöstrogeenist. Kui mõlemat õli lisada kookosõlile, tekib ihukreem. Veel on head lavendel ja sandlipuu. Neid tuleks määrida lahjendatult kaela tagaosale.

Filmis on mitmeid vähilugusid, muuhulgas räägib üks noor mees oma emast, kes haigestus vähki kaks korda. Esimene kord läbis ta kogu meditsiinilise vähiravi kõigi kõrvaltoimetega, muutus nõrgaks, piinles ja tundis ennast väga halvasti. Kümme aastat hiljem, kui ta uuesti haigestus, aitas tema poeg teda, ravides ema terveks värskelt pressitud aedviljamahladega, fermenteeritud (hapendatud) aedviljadega ja eeterlike õlidega. Nüüd 60-selt on ema reipam kui paarkümmend aastat varem ja koolitab teisi.

Väga kasulikud on baklažaanis leiduvad ained, eriti nahavähi puhul.

Iga patsiendi vähk on erinev, ei sobi ühesugune vähiravi kõigile. Jätkub uute ravimeetodite otsing, mida näidatakse järgmistes episoodides.

Vaata kõneks olevat filmi siit.

 

Vaata sama filmi 1. osa, kus räägitakse põhjalikumalt tavapärase vähiravi mõjust ja tehakse ka sissevaade sellesse, kuidas ja millal meditsiinisüsteem õieti muutus, nii et see hakkas varasemast märksa enam teenima ravimikontsernide huve ning loe selle teksti eestikeelset lühikokkuvõtet siit.

Lühikokkuvõtte koostanud Reet Karro www.hingamisstuudio.ee.

 

Share Button

Kaasaegsest meditsiinilisest vähiravist.

Filmi “The Quest For The Cure For Cancer” ingliskeelse teksti lühikokkuvõte.

The Truth About Cancer 50

USAs on igal 2. mehel ja igal 3. naisel võimalus jääda oma elu jooksul vähktõppe. Vähiravi on üks suurimaid majandussektoreid.

Kaasaja meditsiini korrumpeerunud süsteem on loobunud kõigi oma kunagiste harude – homöopaatia, taimravi jms keha süsteemselt toetavate harude edasiarendamisest ja jätnud alles üksnes farmakoloogial põhineva haru, mis oli kunagi kasulik Rockefellerite dünastiale.

See tähendab, et näiteks USA ravimiameti FDA jaoks ei eksisteeri ravimtaimedest, vitamiinidest, mineraalidest ega muudest toidulisanditest tingitud paranemisefekte, nt vähiravis tunnistab see ametkond üksnes operatsioone, keemia- ja kiiritusravi. Esimesega lõigatakse vähiklomp kehast välja, teisega mürgitatakse vähirakke ja kolmandaga põletatakse neid, teatades siis uhkelt, et saime vist lahti. Kuid ei saanud.

Rinnavähiuuringutega muljutakse rinda ja pannakse röntgenkiirgusega vähirakud paljunema. See on isegi uuringutega tõestatud.

Inimestele keelatakse õigus valida ohutum ja toetavam taimravi. Nende seisukoht on, et Sa pole normaalne, kui ei lase end ravida ravimitega ja vaktsineerida. See on täielik vastandtõde looduslikule maailmale, holistilisele maailmale ja holistilisele meditsiinile.

Tegelikult on inimkeha isetervenev süsteem, oleme juba esimesest elupäevast programmeeritud spontaanselt isetervenema, kui meie keha saab õigeid toitaineid ja seda ei mürgitata ohtlike toksiinidega. Keemiaravi ja kiiritusravi nn edu põhineb kasvaja füüsiliste mõõtmete vähendamisel. Kuid enamikes kasvajates peituvad vähi tüvirakud. Ravi vähendab muude rakkude hulka, kasvaja mõõtmed vähenevad, kuid tüvirakud jäävad alles, kasvavad tagasi ja ujutavad keha üle vähirakkudega. Nüüd on juba vaja tegeleda süsteemse probleemiga.

Samas on immuunsüsteemi võime tegeleda teiste vähkkasvajatega nüüd vähenenud.

Keemiaravi kahjustab süstemaatiliselt keha võimet end tervendada ja toksiine eemaldada, kahjustades maksa, neere, aju – tekib nn kemoaju. Vähki see ära ei kaota, efekt on ainult ajutine.

Mida Sa teed, kui lähed autoparandusse armatuuril põleva riket näitava signaallambiga ja mehaanik tõmbab lambil juhtme tagant ära ning ütleb, et probleem on lahendatud? Muidugi vallandad mehaaniku. Miks Sa siis ei vallanda arsti, kes teeb sama – saavutab sümptomi ajutise mitteavaldumise, kuid põhjust ei kõrvalda? Vähk on just see signaallamp – sümptom, mis näitab, et keha on haige ja nõrk, immuunsüsteem ei suuda enam kahjutuks teha meis pidevalt tekkivaid vähirakke. Keha haigeks ja nõrgaks jäämine tekib enne, vähk alles teisena. Kehal on alati õigus, keha tuleks usaldada ja kuulata. Kui me ei kuula, kui me seda haiget ja nõrka keha opereerime või keemiaraviga veelgi nõrgestame, tuleb vähk tagasi ja avaldub kusagil mujal.

Kui anda patsiendile ravimit, on iga üksiku ravimi mõjud uuritud, kuid võimatu on uurida kõigi ravimikombinatsioonide mõju. See tähendab, et patsient, kes juba võtab nelja erinevat ravimit ja kellele määratase viies ravim, asub täiesti tundmatul maal, sest keegi pole nende viie ravimi kombinatsiooni mõju uurinud. Tihti tuleb ravida eelmiste ravimite kõrvalmõjusid ja siis juba uute ravimite kõrvalmõjusid.

Vahel on tõesti vaja plaastrit haava peale, kuid meie patsiendid on pigem nagu plaastritesse mähitud muumiad. Süsteemile ei too raha sisse terved ega ka surnud inimesed. Raha toovad sisse kroonilised haiged. Seega on kasulik tekitada juurde krooniliselt haigeid inimesi.

Iga vähktõvega inimest tuleks ravida erinevalt vastavalt tema individuaalsetele näidustustele. Kahjuks järgib meditsiin pigem protokolle – soolevähiravi protokoll on niisugune, rinnavähi protokoll naasugune. Tavaravi võib toimida verevähi ja teatud puhast tüüpi kasvajate puhul. Probleem on metastaasidega, metastaaside puhul tavaravi hästi ei toimi.. Samuti ei ole tavapärasest vähiravist eriti abi haruldaste vähitüüpide puhul ja ka nn võileivatüüpi vähkide, nagu eesnäärmevähk, kõhunäärmevähk, munasarjavähk, emakavähk, rinnavähk korral.

Keemiaravil kasutatavate ravimite kõrvalmõjude nimekirjas on „põhjustab vähki”. Kas see pole pöörane? Sama lugu on kiiritusraviga. Mida põhjustab kiiritus? Vähki! 4. staadiumi vähi ravi elusalt üleelajate protsent on 2. Sellest hullemaks enam minna ei saa. Need patsiendid elaksid palju kauem ja õnnelikumalt, kui nad ei teeks midagi – kui nad ei võtaks neid ravimeid, kuna ravimid kiirendavad nende surma. Esmane vähkkasvaja ei tapa kunagi, kui see pole ajuvähk. Metastaasid võivad küll pikapeale tappa, kuid praegu ei sure Ameerikas peaaegu keegi vähi tagajärjel, vaid keemiaravi kõrvalmõjudest. Kõrvalmõjud pole isegi õige sõna – õige oleks öelda otsesest mõjust.

Enamik vähipatsiente ei soovi keemiaravi, kuid neile öeldakse, et neil pole valikut. Pärast keemiaravi teatatakse harilikult patsiendile, et ta on nüüd vähivaba, ent see ei ole nii. Nende kehas on endiselt vähirakud, keha on endiselt nõrk ja haige, immuunsüsteem on välja kurnatud ja on üksnes aja küsimus, millal moodustub uus kasvaja. Sest keemiaravi põhjustab vähi levikut kogu kehas, muudab vähi agressiivsemaks ja põhjustab teiseste vähikollete teket. Mitmed keemiaravi ravimid on USA toksikoloogiaameti kartsinogeenide nimekirjas – nad põhjustavad vähki. 22-50% kõigist Ameerika vähijuhtudest on kas röntgenist või ravimitest põhjustatud. 50% vähijuhtudest on seega meditsiinisüsteemi põhjustatud. Kusjuures ca 90% onkolooge endale ega oma pereliikmetele keemia- ega kiiritusravi ei määra.

Inimeste ellujäämisvõimaluste vähendamine ja elukvaliteedi kahjustamine ravimitööstuse kasumi nimel on kuritegelik. Õnneks on olemas edulood, ellujäämislood, millest tuleks õppust võtta ja pakutakse konkreetseid soovitusi toitumisteraapia, taimravi ja toidulisandite kasutamiseks vähiravis. Neist on juttu seeria järgmistes filmides.

Vaata kõneks olevat filmi siit.

Lühikokkuvõtte koostanud Reet Karro www.hingamisstuudio.ee. Kokkuvõtte koostaja ei jaga filmi autorite negatiivset suhtumist tavapärase vähiravi läbiteinute ellujäämisvõimalustesse, vaid lihtsalt andis filmis rõhutatud seisukohad edasi. Lisainfo otsijal peaks siiski olema võimalus leida ka eestikeelset alternatiivset vähiraviteavet.

Share Button

Ultraheli ohutuse küsitavusest

Lühendatud tõlge tekstist “ULTRASOUND? UNSOUND”

Autorid: Beverly A. Lawrence Beech ja Jean Robinson

AIMS – Association for Improvements in the Maternity Services, 1994

SISSEJUHATUS

Käesolev on AIMS ajakirja ultraheliteemalise numbri (AIMS Journal vol. 5. No1 Spring 1993) raamatuna avaldatud väljaanne. Siia on lisatud ka hilisemad selleteemalised artiklid ja WHO kiri 1993. aasta detsembris.

AIMS on viimase kaheteistkümne aasta jooksul kirjutanud [Suurbritannia] Tervishoiuministeeriumile sünnieelsetest ultraheliuuringutest ja ühingu süvenevast murest selle pärast.

On tulnud aeg ümber hinnata sellest tulenev kasu ja riskid, sest:

1. Ultraheliskaneering, mis algselt oli mõeldud potentsiaalsete probleemidega naistele, tehakse nüüd rutiinse järelvalve osana peaaegu igale rasedale naisele.

2. Kaasatud on tohutud ressursid, kuid pole kindlaid tõendeid selle kasulikkusest.

3. Ultraheliuuringute arv lapse kohta on kasvanud – teatatakse üheksast uuringust ja rohkemgi.

4. Masinad on muutunud võimsamaks ja pole adekvaatset infot ega kontrolli väljundi tasemete üle.

5. Paljud uuringud on teostatud selliste töötajate poolt, kellel pole piisavat väljaõpetning kes ei mõista potentsiaalseid riske ega oska neid vähendada.

6. Ultraheliuuringut kasutatakse väga varases rasedusjärgus, kui moodustuvad põhilised organid.

7. Vaginaalse ultraheli tehnika kasutamisel jõutakse beebile lähemale, läbides vähemkaitsvaid kudesid.

8. Üha rohkem kasutatakse Doppleri ultrahelitehnikat (mis võib olla riskantsem) emaka ja beebi verevoolu uurimiseks.

9. Mõnedes kliinikutes ja uurimisasutustes jälgitakse naisi ja lapsi ultraheliga väga pika aja jooksul – tund aega ja kauemgi.

Mõnes olukorras hindamatu väärtusega meditsiinilised tehnikad jõuavad kõigi jaoks rutiinsesse kasutusse ilma, et oleks põhjalikult uuritud nende kasutegurit ja tagajärgi. See kehtib kogu meditsiini kohta, kuid viimase 25 aasta jooksul on see suund eriti valdav sünnitusabis.

AIMS on osutanud ka sellele, et paljud rahastamist leidnud uuringud ei ole olnud sugugi olulisemate seast, kuid tarbijatel ei ole võimalust kaasa rääkida selles osas, kuidas nende raha kasutatakse. (Kas keegi on näiteks uurinud, kuidas mõjutab sünnituse käiku tuhudes naise viimine ühest ruumist teise? Ükski farmer ei teeks midagi sellist oma loomadega.)

Me pole kunagi soovinud sünnieelseid ultraheliuuringuid keelustada või ülemäära piirata.

Me soovime näha vaid põhjalikke uuringuid, et hinnata selle efektiivsust ja võimalikke riske.

Alice Stewart’i, kes avastas sünnieelsete röntgenuuringute riskid, rünnati teiste arstidepoolt, kes järeldasid, et ta püüab ära võtta hädavajalikku diagnostikavahendit. Stewart vastas, et loomulikult see nii ei ole, kuid rõhutas, et enamus röntgenuuringutest tehti rasedatele rutiinselt, ilma otsese näidustuseta.

Nelikümmend aastat pärast ultraheli kasutuselevõtmist sünnitusabis kirjutas selle eestvedaja professor Ian Donald: “Ehk on nüüd jõudnud kätte aeg seisatada, vaadelda ja tundahuvi selle vastu, kuhu me teel oleme … meeles pidades, et sonar ei tohiks kunagi kaotada oma kaasaaitavat rolli meditsiinikunstis ja patsiendi ülimat tähtsust. Sellest seisukohast on sonar vaid tarbeese, hoolimata selle paljudest kasutusvõimalustest. Kontrolli alt väljununa võib sellest saada kinnismõte – saba, mis liputab koera… Sonar on nüüd juba nagu uus meditsiiniline religioon, mitte lihtsalt asi. Vahend, mida kasutatakse tema enese pärast, pole parem kui saag väikese poisi käes, kes nüüd otsib majast saagimiseks sobivaid mööblitükke. Kogu aeg peaks olema ülevaade võimalikust kahjust.” (Donald I. 1980)

„Juhuslikule vaatlejale võib andeks anda, kui ta imestab, miks professionaalne meditsiin on nüüd haaratud rasedate patsientide ’hulgimüügi-uuringutesse’:

1) masinatega, mis väljastavad tohutult erineva tugevusega energiaid, mille kahjutus pole tõestatud;

2) eesmärgiga saada informatsiooni, mille kliiniline väärtus pole tõestatud;

3) ja mis teostatakse operaatorite poolt, kelle kompetentsus nende uuringute läbiviimiseks pole kindel.”

KELLELE RISKANTNE JA KELLELE KASULIK?

Eksperdid, kes kirjutavad erinevate uuringute riskidest ja kasulikkusest, eeldavad sageli, et nende hinnangud on sarnased meie omadega. Teenuseid kavandatakse lähtuvalt nende väärtustest, mis võivad aga meist paljude arvates teistsugused olla. Kohandused tehakse hiljem – pärast kaebuste tekkimist.

Isegi kui sünnieelsete ultraheliuuringute „kasud” üldiselt kaaluvad üles selle „riskid”, ei tähenda see veel, et see suhe on iga konkreetse naise kasuks. Mõnede perede jaoks on osad riskid vastuvõtmatud ja mõned kasutegurid tähtsusetud.

Pole kahtlust, et sünnitusabispetsialistid on vaimustuses ultraheliuuringutest. Esimest korda saavad nad tõepoolest „näha” last, kui siiamaani sõltusid nad rohkem füüsilisest läbivaatusest ja emade poolt antud teabest. Meedikute arusaadav entusiasm ja uuringute tululikkuse ootused on kandunud üle ka naistele, meediale ja tervisekaitseautoriteetidele. Enamus inimesi ei teadvusta aga seda, et suurem osa edusammudest on seotud probleemidega, mida meditsiin ei suuda siiani edukalt ravida (nagu näiteks emakasisene kasvupeetus). Isegi nende puhul, keda ravitakse, pole kaalukaid tõendeid, et sünnieelne ravi oleks edukam kui hilisem.

Rohkem informatsiooni ei vii alati paremale lõpptulemusele. Taani uuringus (Larsen, 1992) jälgiti ultraheli abil 1000 kõrgema riskiga naist nende 29. rasedusnädalal ja sealt alates igal kolmandal nädalal kuni sünnituseni, et hinnata loote kaalu. Tulemusi öeldi vaid pooltele naistest. Paremaid tulemusi regulaarsete ultraheliuuringute tulemusel ei saavutatud, näidisrühmas esines rohkem surnult-sünde (7/4) ja selle rühma emad veetsid rohkem aega haiglas.

[Paljudes aruannetes hinnatakse ultraheliuuringute peamise majandusliku kasutegurina ebanormaalsete beebide väljaselekteerimist ja varast aborti. Pole kahtlust, et tänapäeval tuleb teha raskeid majanduslikke otsuseid ja ka sünnitusabis tuleb kalkuleerida varustusele ja personalile kuluvat raha ning võrrelda seda paremate tulemustega – rohkem elusaid ja terveid beebisid.

Tuleb aga austada lapsevanemate vaba tahet. Geenihaiguse riskiga last ootavad vanemad on hinnanud uuringute tulemusi teisest vaatenurgast ja leidnud, et varane teadasaamine annab neile võimaluse emotsionaalselt ja majanduslikult valmistuda oma probleemse lapse võimalikult paremaks hooldamiseks. Looteuuringute majanduslikes põhjendustes seevastu kalkuleeritakse uuringute ja abordi hinda ning võrreldakse seda kuludega, mida maksumaksjate ühiskond kannaks puudega lapse üleskasvatamisel.

Sünnitusabispetsialistide poolne nõustamine seisneb enamasti selles, et naisi julgustatakse läbima uuringuid ja kõrvalekallete ilmnemisel kohe aborti tegema. Professionaalset nõustamist, mille läbi naine saaks tuge ja informatsiooni teadliku valiku tegemiseks, saab läbi viia vaid vastavalt koolitatud spetsialist ja see ei ole odav.

Normist kõrvalekallete varast avastamist nähakse ühemõtteliselt kasulikuna, kuid kuni väärarengute hulk ise ei vähene, ei ole ka vähem peretragöödiaid. Paljude jaoks tundub abort siiski väiksema tragöödiana kui sünnitada surnud või surev laps või kasvatada last, kelle elu on täis kannatusi ja ei saa kunagi olema täisväärtuslik.

Ka katkestatud raseduse järel võib eeldada, et ema leinab ja kannatab. Me ei tea aga, kas varasem kaotus on ikka kõigi perede jaoks kergem. Väljakantud ja sünnitatud last on kergem teadvustada ja see pakub vanematele võimaluse lapse eest hoolitseda, enne kui ta sureb.

Mõlema variandi kaalumine ja sobivama kasuks otsustamine vajab väga kogenud nõustamist.

Näide ajakirjast The Practicioner (Watkins, 1989). Kolmandat last ootav ema sai teada lapse aju raskest arenguhäirest. Sellised lapsed surevad kohe peale sündi või isegi juba emaüsas. Vanemad soovisid last kogu hingest toetada ja armastada ning nende otsust toetati.

Vanematele kirjeldati, milline laps võiks välja näha, et nad teaksid, mida oodata. Ka pere suuremad lapsed osalesid arutelus, aitasid valida beebile nime ja rõivaid. Sünnitus toimus haiglas ämmaemandate hoole all ja laps sündis surnult.

Konsulteeriv geneetik kommenteeris, et tallegi oli väga õpetlik mõista, et see ema oli siiski rahul oma raseduse ja sünnitusega ning emotsionaalselt märksa tervem, kui enamus sellise tragöödia läbielanud naisi.

Informatsiooni tõlgendamise teiseks näiteks on loote soo määramise teema. Ultraheli eelsel ajal ei teadnud naised oma lapse sugu enne, kui ta oli sündinud ja isegi siis teatati see neile sageli ämmaemanda või arsti poolt, selle asemel, et emal olnuks võimalus ise näha.

Ultraheli võimalused tunduvad paljudele naistele suure eelisena, kuigi paljud ei tahagi enne sündi lapse sugu teada ja väga paljud pahandavad, kui neile öeldakse: me teame küll, mis soost teie laps on, aga me ei ütle teile. Jällegi on tehnoloogiat kasutatud professionaalide mõjujõu suurendamiseks, aga mitte naiste heaks.

Ultraheliuuringute kasulikkust ja riske ei saa üldistada. Erinevates tingimustes on tulemused erinevad – tegemist on ju erinevate ultraheliliikidega, erinevate masinatega, erinevate kliinikutega, erinevate operaatoritega ja erinevas järgus ning erinevas seisus rasedustega.

Naisi peaks informeerima erinevate ultraheliuuringute eesmärkidest, et nad saaksid kaaluda, kui vajalik see neile on. Näiteks võib naine loobuda varases raseduses uuringust eeldatava sünnitusaja määramiseks, kui ta seda ei soovi ja niigi oma kuupäevades kindel on. Kuid ta võib soovida uuringut, et leida võimalikke väärarenguid – sellisel juhul on uuring tulemuslikum mõned nädalad hiljem. Hiljem võib naine loobuda uuringust, mille käigus võidaks avastada tõsisemaid väärarenguid, kui on juba niigi liiga hilja raseduse katkestamiseks ja samuti kontrollida loote arengut võimaliku kasvupeetuse tuvastamiseks, kui miski muu sellele probleemile ei viita. Viimase uuringu ärajätmisest võib tuleneda sedavõrd kahju, kuivõrd võib jääda märkamata väike osa beebisid, kelle olukorda saaks parandada üsasisese ravi või kohe peale sündi tehtud lõikusega või siis kellele oleks kasulikum keisrilõikega sünnitus.

Praegu ei anna keegi naisele selliseid valikuid.

Sünnituse esilekutsumine

Peale väärarengute avastamise on ultraheliuuringutel ka teisi põhjuseid. Ühena teiste seas on uuritud võimalust vähendada sünnituste indutseerimist.

Ühe võimaliku kasuna on välja toodud võimalus ultraheliuuringute abil määrata täpsemalt sünnituse eeldatav kuupäev ja vältida asjatut indutseerimist ülekantud raseduse hirmus.

Samuti saaks selle abil vähendada sünnitusabi-spetsialistide sattumist piinlikku olukorda paljude liiga vara sündivate laste tõttu.

Mõnel juhul väga oluline sünnituse esilekutsumine on saanud tihti rutiinseks halbade tagajärgedega protseduuriks. Selle vähendamiseks on saanud rutiinseks algselt mõnede naiste jaoks mõeldud uus kulukas uuring ultraheli abil.

Sünnituste indutseerimine

Ultraheliga uuritud kontrollrühm

London, 1982 19,0 % 19,6 %

Alesund (Taani), 1984 1,9 % 7,8 %

Trondhelm (Norra), 1984 6,5 % 7,9 %

Glasgow, 1984 31,0 % 29,0 %

Thacker, 1985

Eeltoodud andmetes võib näha, et peale Alesundi, kus indutseerimise tase oli niigi madal, ei andnud ultraheliuuringud erilist tulemust. Märkimist väärib aga andmete suur erinemine erinevates keskustes. Võib järeldada, et indutseerimise tase sõltub rohkem sünnitusabitavadest kindlas kliinikus, kui millestki muust.

KES KASUTAB ULTRAHELI?

Radioloogid kasutavad enese kaitsmiseks kiirguse eest tinapõllesid ja seisavad väljaspool kiirgustsooni. Kas ka ultraheliaparatuuriga töötavad inimesed võiksid olla ohustatud?

Ultraheli kasutatakse ka füsioteraapias mitmesuguste seisundite raviks. Helsinkis läbi viidud uurimuses (Taskiainen, 1990) leiti, et rasedal füsioterapeudil, kes töötab ultraheliaparatuuriga vähemalt 20 tundi nädalas, on märkimisväärselt suurem oht raseduse katkemiseks. Iseenesliku katkemise oht pärast kümnendat rasedusnädalat suureneb märgatavalt, kui sügavsoojendavaid protseduure viiakse läbi rohkem kui 5 tundi nädalas ja ultraheli rohkem kui 10 tundi nädalas.

Autorid järeldasid: “…avastus, et tugev eksponeerimine ultrahelile suurendab hilises järgus raseduse katkemise ohtu, tõstatab küsimuse raseduse ajal tavaliselt kasutatava ultrahelidiagnostika võimalikest ohtudest.”

AIMS TÕSTATAB MÕNED KÜSIMUSED

Esimese murettegeva tõendina nägime dr Dorothy Liebeskind’i (USA Albert Einsteini Kolledži radioloogia aseprofessor) materjale pulseeriva ultraheli diagnostikas kasutatavate tasemete mõjust loomarakkude kasvamisele ja selle mõju kestmisest läbi mitmete põlvkondade

(Radiology, 1979). Selle järel on avaldatud veel mitmeid samateemalisi materjale. Briti ajakirjas Cancer, 1982 kirjutab autor: “Ainsa diagnostilise ultrahelidoosi saanud rakud jätkavad ebanormaalset käitumist veel kümme põlvkonda hiljem. Bakterirakkude (germ cells) mõjutamisel ei pruugi tulemused ilmneda enne kui alles järgmises põlvkonnas.”

Liebeskind’i tööd jäetakse sageli kõrvale, kuna mitmetes teistes uurimiskeskustes pole õnnestunud tema tulemusi korrata. Neljal uurijal on see siiski korda läinud. Kaks ei jõudnud samadele tulemustele, kuna ei kasutanud pulseerivat ultraheli. (Bases R.,1990)

AIMS kirjutas 1981. aastal tollasele tervishoiuministrile dr Gerard Vaughan’ile oma murest kontrollimatu ultraheli kasutamise kohta. Vastati, et seda ei võeta uurimise alla, kuna pole alust arvata, et ultraheli mõjuks anomaaliaid tekitavalt ning võimalikke anomaaliate põhjuseid on väga raske eristada näiteks keskkonnatingimuste poolt põhjustatutest. Samuti ei peetud kohtumõistmist laialtlevinud tehnika üle enam eetiliselt võimalikuks. AIMS kommenteeris, et samas peeti „eetiliselt võimalikuks” allutada Suurbritannias peaaegu iga sündimata laps protseduurile, mille ohutus polnud siis ega ole ka nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem kindlaks tehtud.

USAs on oldud kahtlustavamad. Sealne Tervishoiu ja Inimressursside Osakond vahendas

„Ülevaate ultrahelist” (Harold Stewart ja Melvyn Stratmeyer, 1982). See ulatuslik ja võrdlev ülevaade oli kõike muud kui rahustav. Küsimus väiksematest või pikatoimelistest mõjudest jäi vastamata. Loomkatsed viitasid võimalikele kahjustustele immuunsüsteemis, samuti neuroloogilistele ja käitumishäiretele. Autorite kokkuvõte: „…akuutsete kõrvalmõjude võimalust pole süstemaatiliselt uuritud ja hiljem ilmnevate mõjude võimalust on niisama hästi kui ignoreeritud.”

Ülevaade AIMSi tegevusest valitsuse ja avalikkuse mõjutamisel ultraheliuuringute mõju uurimiseks ja rutiinsete uuringute vältimiseks.

 

DÜSLEKSIA – VÕIMALIK KÕRVALTOIME

Kui dr Doreen Liebeskind’ilt küsiti, milliseid probleeme tuleks otsida inimeste uurimisel,siis vastas ta: „Väiksemaid. Ma otsiksin võimalikke käitumishäireid – muutusi refleksides, intelligentsis, keskendumisvõimes.” (Bolsen B.) Pediaatriaprofessor Arthur Bloom pakkus, kas ei peaks kontrollima seost düsleksiaga.

Esimesed andmed võimalikest kahjustustest inimestel ilmnesid 1984 aastal, kui avaldati jätku-uurimus 7-12 aastaste laste kohta, kes olid sündinud kolmes erinevas kliinikus Floridas ja Denveris ning keda oli üsasiseselt ultraheliga uuritud. (Stark jt, 1984). Ultraheli mittesaanud kontrollgrupiga võrreldes oli neil suurem tõenäosus düsleksiaks ja suurem tõenäosus vajada lapseeas haiglaravi, kuid muid erinevusi ei täheldatud. See uurimus ei tõestanud muidugi, et düsleksia oli tingitud ultrahelist, korrektseks tulemuseks puudusid täpsed andmed ultraheli kasutamise sageduse, põhjuste ja raseduse kulgemise kohta. Uurida sai ka ainult elusalt sündinud ja vähemalt seitsmeaastaseks elanud lapsi. Düsleksia sagenemine kolmes erinevas haiglas sündinud laste seas suurendab siiski sellise kõrvaltoime tõenäosust.

Rahustavamad andmed avaldas The Lancet (Salvensen et al, 1992). Norra arstid uurisid enam kui 2000 last vanuses 8-9 aastat, kelle emad olid juhuslikult valitud rutiinseks ultraheliuuringuks 16-22 rasedusnädalal, samas kui enamust kontrollgrupist polnud ultraheliga uuritud.

Laste kirjutamis- ja lugemisoskuses ei leitud vähenemist ega leitud ka teisi probleeme.

Need andmed rahustavad, kuid ei kinnita, et ultraheli ei võiks neid probleeme põhjustada.

Autorid rõhutasid, et uurimuses kasutatud ultraheli oli märgatavalt madalama intensiivsusega kui enamusel tänapäeva diagnostikas kasutatavast aparatuurist. Teiseks, kuigi enamasti tehakse lapsele kaks sünnieelset ultraheliuuringut, ei ole neid numbreid siiski avaldatud ja tänapäeval tehakse paljudele rasedatele naistele neli uuringut või isegi rohkem – kaheksa või üheksa. Kolmandaks rõhutavad autorid, et nimetatud uuringus kasutati kestvat ultraheli, mis on tõenäoliselt ohutum, kui kõrgema intensiivsusega pulseeriv Doppleri ultraheli.

 

KUI KORREKTNE ON ULTRAHELIUURING?

Nõusoleku andmine ükskõik milliseks protseduuriks tähendab vajadust mõista sellega kaasnevaid riske. Kui paljudele naistele on ka korduval ultraheliuuringul kinnitatud väärarengu võimalust, kuigi midagi sellist ei ole tegelikult olnud?

Varase uuringu üheks põhjenduseks öeldakse olevat vajadus määrata võimalikult täpselt lapse oodatav sünniaeg, et seeläbi vähendada ülekandmishirmus esilekutsutud sünnituste arvu, mille puhul tegelikult ülekandmist ei ole. Jäetakse aga märkimata, et tegelikult puudub teaduslik põhjendus massilisteks sekkumisteks. Ultraheliuuringuid kasutatakse laialdaselt, et korrigeerida meditsiini enese poolt tekitatud probleemi.

Kuid ükski test ei ole 100 % täpne ja ka ultraheliuuringuga võib eksida, mida on ka sageli juhtunud. Rasedaid jälgivad spetsialistid on märganud, et laps ei kasva emaüsas alati ühtlaselt ja on täheldatud korrapäratuid kasvuspurte, mis raskendavad lapse suuruse hindamist ja oodatava sünniaja määramist.

Varasel uuringul määratakse kindlaks ka platsenta asend. Sel ajal on platsenta sageli madalal asetsev ja ema määratakse riskirühma kuuluvaks. Enamusel selliselt määratletud emadest pole aga tegelikult mingit probleemi. Soomes tehtud uurimuse kohaselt (Saari-Kemppainen, 1990) uuritud 4000 naist nende 16-20 rasedusnädalal ja neist 250 diagnoositi platsenta eesseis. Sünnitusel ilmnes aga vaid 4 sellist juhtu ja üks neist oli varem diagnoosimata.

Seega oli 246 naist ilmasjata muretsenud ja arvanud, et nad võiksid vajada keisrilõiget.

Selliste segadust tekitavate diagnooside puhul oleksid vajalikud hilisemad korduvad uuringud, et kindlaks teha, kas platsenta on ka emaka suurenedes ikka veel halvas asetuses. Ükski uurimus ei kinnita aga, et varasem diagnoos annaks parema tulemuse. Ka kontrollrühmas oli 4000 naise kohta 4 platsenta eesasetuse juhtu ja ka nende lapsed sündisid edukalt keisrilõike teel.

Võimaliku probleemi kindlakstegemine ja selle kasuteguri tõestamine on erinevad asjad.

Võimalik normist kõrvalekalle ei pruugi olla kuigi tõsine, kuid vanemate jaoks võib see tähendada märksa stressirohkemat raseduseaega ja see võib omakorda mõjutada ka suhteid lapsega. Rootsi pikaajaline uurimus (Fyro ja Bodegard, 1992) näitas, et veel aastaid hiljem olid osades peredes ebanormaalsed suhted lapsega, kellel raseduse ajal oli valesti diagnoositud kilpnäärme väärareng ja kes tegelikult olid terved. Ka teises uurimuses (Luck, 1992) viidati, et väiksemate väärarengute kartus võib mõjutada vanemate suhtumist ja vanemliku hoolitsuse kujunemist.

Tõlge pärineb looduslähedasi vaateid ja informeeritud tervisevalikute langetamist toetavas meililistis Metsapoolejutud avaldatud kirjast.

Share Button