REIKIRAVI JA VAJADUS SELLEKS LUBA KÜSIDA – James Deaconi artikkel

Sageli küsitakse minult:

„Kas enne reiki saatmist on vaja saajalt selleks luba küsida?”

[ Reiki saatmise asemel tundub mulle, tuleks kasutada: „enne reiki kaugravi tegemist” – sest see see ju on]

Tavaliselt vastan ma nii:

Kas te rabaksite kellestki kinni ja teeksite neile käed-peal reikit ilma luba küsimata (ja seda saamata)?

Muidugi mitte.

Aga miks siis mittekontaktne reiki erinev on?

[NB! Räägin konkreetselt olukordadest, kus inimene on võimeline vastama, kas ta on nõus reiki kaugraviga. Jätan olukorrad, kus inimene pole võimeline vastama, ühe teise artikli teemaks.]

Ja mis on peapõhjus, miks teha reikiravi ilma luba küsimata?

Kas te ei taha neilt luba küsida?

On teil piinlik, et teid võidakse pidada mingiks New Age´i veidrikuks?

Kas kardate küsida, sest teate juba ette, et nad keelduvad?

Kas arvate, et teie teate paremini, mis neile hea on, et teil on õigus nende eest otsustada?

Paljud inimesed on arvatavasti võtnud hoiaku, et kaugravi võib saata ilma loata juhul, kui seda tehakse taotlusega, et inimese kõrgem mina aktsepteeriks seda ainult siis, kui see toimub inimese kõrgeimaks hüvanguks.

Minu arvates võib ilma loata reiki kaugravi, mis on suunatud inimese kõrgemale minale, kaaluda, rääkimata tegemisest viimase õlekõrrena, kui ühtki teist võimalust enam kõne alla ei tule.

Niisiis arvatakse, et inimese kõrgem mina teab, mis on neile parim ja aktsepteeribki reikit ainult sellisel juhul. Kuid isegi kui kõrgem mina teab, mis on neile parim, kas see õigustab Sinu sekkumist?

Kõik me (või vähemalt peaaegu kõik meist) teame, mis on meile parim – hoidumine joomisest, hoidumine suitsetamisest, hoidumine liigsest maiustamisest jne. Küllaldane magamine, küllaldane liikumine, veejoomine jne.

Aga mis siis, kui ma ei taha seda, mis on mulle parim?

(vähemasti mitte kogu aeg)

Mis siis, kui ma valin kompromissi selle vahel, mis on kindlasti mu kõrgeimaks hüvanguks ja mis teeb mind siin ja praegu õnnelikuks?

Mis siis, kui ma ei taha, et keegi reikitaks minema iga väikse valu, mis laseb mul tunda, et ma olen elus?

Mis siis, kui ma soovin just täna end natuke õnnetuna tunda – tahan olla lapsik ja püherdada enesehaletsuses, mõeldes, kui halvasti ma end tunnen, sest mul on mingi väike tobe probleem (lõppude-lõpuks on see ju isaste eesõigus!)?

Kahtlemata on mul õigus sellist valikut teha, või kuidas?

Nüüd (tean, et see on linnalegend, kuid toon selle siiski ära) esitan drastilise näite, mis juhtub, kui ei austata inimese teadlikku valikut reikist keelduda):

Tahaksin teiega jagada järgmist lugu mehest, kelle nimi pole teada ja kes elas New Yorgis.

Ühel õhtul koju tulles tundis ta end haigena – ei teadnud ise ka, kas see oli gripp või mingi toit, mis ta lõuna aeg sõi, kuid ta tundis end igal juhul viletsasti.

Tema naine oli reiki praktik, kuid mees (ja tal oli selleks õigus), nagu ta ise ütles „ei tunnistanud kogu seda alternatiivteraapiate värki”.

Naine teadis, et kui ta mehele reikit soovitab, too loomulikult keeldub. Seega võtab ta mõned tabletid aspiriini, läheb magama, võtab järgmise päeva tööst vabaks ja läheb arsti juurde. Nii ta tavaliselt tegi, kui end halvasti tundis.

Aga kuna naine oli reiki praktik – mis tähendas muidugi seda, et tema teadis ju paremini, otsustas ta talle ilma küsimata reikit saata (kuigi ta teadis, et mees seda ei soovi ja oleks küsimise korral keeldunud).

Kohe, kui mees magama läks, istus naine oma buduaaris mugavasse tugitooli ja hakkas talle kaugravi tegema.

Nagu loodetud, see salajane reikiravi mõjus ja järgmisel hommikul üles tõustes tundis mees end täiesti tervena.
Ta ei saanud aru, kuidas see võimalik oli. Ta tundis oma keha – tavajuhul kestis tal nii raske gripp või kõhuviirus vähemalt paar päeva.

Olles oma paranemisest üllatatud, otsustas ta tavapärast arstilkäiku seekord siiski mitte ette võtta. Ta oli kavatsenud töö juurde helistada ja teatada et jääb paariks päevaks haiguspuhkusele, aga seda polnud nüüd vaja.

Seega läks see paar tänagi käsikäes korterist taksopeatusesse, et oma töökohtadele sõita, nagu igal hommikul.

Taksos teosammul ühest valgusfoori punasest tulest teiseni kulgedes ütles mees, et ta on tõeliselt üllatunud, kui hästi ta end tunneb. Isegi tipptunni liikluse tahm ja heitgaasid ei suutnud sel hommikul tema tuju rikkuda.

Auto sõitis kõnnitee serva äärde, et mees välja lasta (enne, kui sõita läbi linna naise töökohta) ja naine vaatas, kuidas mees hüpaksammul selle kõrghoone poole läks, kus ta töökoht asus.

Ta naeratas teadja naeratusega ja vangutas pead – „Kui ta ainult selline rumal poleks,” mõtles ta omaette „siis ei peaks ma talle ilma loata reikit tegema.”

Kui auto jälle liiklusvoolu sukeldus, teadis naine sisimas, et tänu tema sekkumisele, tuleb mehel täna suurepärane päev.

Talle tundus, et ta nägi mehe siluetti veel korraks, kui too sisenes Maailma Kaubanduskeskuse torni nr 2, kus ta töökoht asus.

Kuupäev oli 11. september …

 

* * * * *

 

Mina isiklikult olen kohanud rohkem inimesi, kes lubavad endale reikit teha, kui neile seda pakkuda, kui neid, kes valivad seda mitte lubada.

Niisiis kui keegi reikist keeldub, ma austan nende õigust seda teha ja lähen edasi.

Kui ma küsiksin kahekümnelt inimeselt ja nad kõik keelduksid, las siis olla.

Lõppude lõpuks võtab keegi ikka abi pakkumise vastu.

Reikit tehes tuleks ego kõrvale jätta.

– jätta kõrvale uskumus (teadlik või mitteteadlik), et olles reiki praktik Sa tead, mis on teisele teadlikule eluvormile parim (või isegi lihtsalt, mis just sel ajahetkel talle parim*);

– jätta kõrvale uskumus (teadlik või ebateadlik), et reiki praktik olemine annab Sulle õiguse teist inimest mitte austada, oma tahet talle peale surudes;

– jätta kõrvale hirm teiselt selgelt küsida luba neile reikit teha;

– jätta kõrvale hirm tagasi tõrjumise ees juhuks, kui nad peaksid ütlema ei;

[* see, et keegi valib praegu reikist keelduda ei tähenda veel, et ta ei pruugi sellega hiljem nõusse jääda]

Üks suurimaid õppetunde, mida reiki meile õpetada saab, on minnalaskmise vägi – kui võimas on õppida ületama oma sekkumisvajadust – vajadust midagi teha, püüet asju „korda teha”;

– mõistmine, et mõnikord, isegi kui see meile valu teeb, seisneb suurim abi, mida me mõnele konkreetsele inimesele anda saame mitte sekkumises, vaid nende olemasolu jumalikkuse austamises läbi selle, et aktsepteerime nende õigust oma halba enesetunnet/vigastusi/haigusi kogeda, selle asemel, et katsuda neid ära tervendada [soov, mida – olles enda vastu aus – võib puhuti vaadelda sama hästi kui soovi meid endid teiste kannatustest vabastada, kui teisi nende kannatustest vabastada]

James Deaconi kodulehel on ettepanek vaba tahte ja spirituaalse enesemääramise harta vastuvõtmiseks – igal täie teadvuse juures oleval isikul olgu õigus konsulteerimisele enne spirituaalset, terapeutilist vms sekkumist ja tal olgu ka õigus sellest keelduda, olenemata asjaoludest.

 

Artikkel on tõlgitud inglise keelest. Originaal, „REIKI TREATMENT & THE NEED FOR PERMISSION” on avaldatud portaalis James Deacon’s Reiki Pages 4. jaanuaril 2007. Tõlkis Reet Karro, www.hingamisstuudio.ee/reiki.
Artikkel on kaitstud autoriõigusega.