Tegu on esimese teadusliku uuringuga, mis näitab mediteerimise head toimet molekulaarsel tasandil.
Mediteerimise kasu tervisele on juba üldtuntud, kuid teame veel selle vähe toimemehhanismidest. Ent üks uus uuring heidab valgust molekulaarsetele muutustele, mis toimuvad kehas mediteerimise tulemusena.
Kaliman jt (2014) värbasid oma uuringuks 19 kogenud mediteerijat, kellest igaüks tegi läbi intensiivse 8-tunnise ärksa kohaloleku meditatsiooni (mindfulness meditation) seansi.
Seejärel võrreldi neid rühma ülejäänud uuritavatega (21 inimest), kes tegelesid sama pika aja vaiksete mittemeditatiivsete tegevustega.
Mõlemad rühmad andsid enne ja pärast tegevusi vereproovi.
Analüüsides vereproove molekulaarsel tasandil, avastati mõned tähelepanuväärsed muutused.
Kogenud mediteerijate hulgas oli näha muutusi teatud oluliste geenide avaldumises.
Põletikes ja üleüldiselt keha stressivastuses osalevad geenid olid „maha keeratud” (down-regulated).
Kontrollgrupis seda muutust ei täheldatud.
Keha stressivastus on oluline igat sorti tervisehäirete, nt vähktõve, ainevahetushaiguste ja neuropsühholoogiliste probleemide, puhul.
Richard J. Davidson, üks uurimistöö autoreid, ütles:
“Meie parimate teadmiste kohaselt on see esimene teadustöö, mis näitab kiireid muutusi ärksa kohaloleku meditatsiooni praktikaga tegelevate katseisikute geenide avaldumises.”
Stressist taastumine
Mõlemale rühmale tehti pärastpoole sotsiaalse stressi test. See hõlmas kohustust pidada ootamatult kuulajaskonna ja videokaamera ees kõne.
Osalejate sülje kortisoolitaseme analüüsid näitasid, et kogenud mediteerijad suutsid sellest stressirohkest sündmuses kiiremini taastuda kui teine rühm.
Uuring tõi välja psühholoogilised mehhanismid, mis aitavad selgitada, miks ärksa kohaloleku meditatsioon nii kasulik on.
Professor Davidson ütles:
“Meie geenid on oma avaldumises üsna dünaamilised ja need tulemused viitavad sellele, et meie meele rahulikkus võib potentsiaalselt nende avaldumist mõjutada.”
Uurimistöö juhtivautor Perla Kaliman lisas:
„Ärksa kohaloleku põhiste sekkumiste terapeutiline potentsiaal põhineb tõenäoliselt osaliselt histoonide deatsetülaaside (HDAC) ja põletiku ülekandeteede (inflammatory pathways) reguleerimisel. Meie avastused panevad aluse tulevastele uuringutele meditatsioonistrateegiate edasiseks hindamiseks krooniliste põletikuliste seisundite ravimise aspektist.”
Jeremy Dean on psühholoog ja portaali PsyBlog autor. Tema viimane raamat käsitleb harjumuste kujundamist, maha jätmist ja kinnistamist. PsyBlogi saab jälgida Facebookis, Twitteris ja Google+-s.
Avaldatud: 9. detsembril 2013
Tõlgitud inglise keelest, originaali pealkiri “Meditation Changes How Genes Are Expressed” ja veebiaadress http://www.spring.org.uk/2013/12/meditation-changes-how-genes-are-expressed.php?fb_action_ids=10152131237422268&fb_action_types=og.likes&fb_source=other_multiline&action_object_map=[241379356027631]&action_type_map=[%22og.likes%22]&action_ref_map=[]
Tõlkinud Reet Karro, www.hingamisstuudio.ee . Artikkel on kaitstud autoriõigustega.
Kujutis: ddpavumba, FreeDigitalPhotos.net