Ajuvõngete sagedused

Võnkesageduse järgi jagatakse aju elektrilained:

deltalained – sagedus 0,1-4Hz

teetalained – sagedus 4-7 Hz

alfalained – sagedus 8-12 Hz

beetalained – sagedus 12-16 Hz

kõrgbeetalained – sagedus 16-32 Hz

K-kompleks – sagedus 33-35 Hz

gammalained – sagedus 25-100 Hz

Alustame aju aktiivsuse kõige madalamast tasandist – Deltast. Kui ajuvõnked jäävad alla 0,1 Hz, loetakse meditsiiniliselt, et aju on surnud. Delta on täiskasvanul uneseisund või ka viibimine sügavas hüpnoosis. Sellises seisundis toimib ka tugeva ajukahjustusega inimese aju ja enamuse ajast beebi aju oma loomulikus arengus. Delta madalaimas osas puuduvad täielikult mentaalsed kujundid ja füüsiline kehateadvus. Enamik inimesi magab Delta seisundis, kuid vilunud mediteerijad saavad seda sügavat meditatiivset seisundit tajuda täisteadvuses. Seda sügavat seisundit kirjeldatakse kui olemist „väga vaikses ja rahunenud meeles“. See on üsnagi ebatavaline seisund ja selle kirjeldamiseks puudub sõnavara. Seisund aju tasandil on väheaktiivne, ajus on energiat vähe. See on alateadvuse sügav keldri osa, pime ruum. Mälu on selles seisundis väga lühiajaline, reeglina ei jäädvustu ega teadvustu infot. Inimene tavaliselt ei suuda seda seisundit mäletada ega ka unepilti taastada, kui keegi sellest seisundist järsku välja kutsub ja küsib, mida unes nägite või kogesite.

Seisundit saab esile kutsuda hüpnoosi ja regressiooni abil, mida kasutatakse sünnitraumade ja imikuea hirmude ravimisel.

Teetasagedusel viibimist võib kirjeldada kui kerget und, tukastust, unelemist, unistamist, samuti sügavat mõtlust, mil töötab kujutlusvõime. Visuaalsed kujundid on väga reaalsed. Madalamas võnkesageduse osas puudub ka kehatunnetus, kõrgemas aktiivsuse osas on kehatajud olemas. Inimene võib kogeda oma keha kui energiavälja ning erinevaid kehaosasid lendlemas ja hõljumas õhus eraldatuna teistest kehaosadest. Tajuteisendused ilmnevad just teeta madalamas võnkesageduses. Valitsevad sisemaailma kogemused, välist maailma tajutakse vähe või ei tajuta üldse.

Teeta on ideaalne seisund kiirendatud õppimise, enese programmeerimise- ümberprogrammeerimise ja psühhoimmunoloogia ehk enesetervendamise puhul.

Sellesse seisundisse võib inimese aju langeda kiiresti ka äkilise välise agressiooni või muu tugeva surve või konflikti tagajärjel, kui on tegemist väga emotsionaalse või ka agressiivse inimesega. Seisund ilmneb ka tugeva sisemise vastuseisu ja frustratsiooni puhul. Ajuvõnkumine teeta sagedusel vastab inimaju arengus väikelapse eale vanuses 1-4 eluaastat. Sel ajal toimunu salvestub reaktiivmälusse. Mälu on lühiajaline. Sellises ajuarengu seisundis toimib ka rohkesti kurjategijaid, kes ei taju põhjus-tagajärje seost ega positiivse ja negatiivse olemust.

Alfa ajuvõnkesagedus on tänu kehalisele tagasisidele rohkem arusaadavam. Inimaju arengus hakkab alfavõnge regulaarselt toimima ja domineerima 4-11 eluaastal. Alfas tajub inimene oma keha täielikult. Keha on lõdvestunud ja inimene puhkab heaolu- ja rahuseisundis. Rahulikus toimetamises võib aju sellesse lainealasse sisse ja välja võnkuda 5-30 korda minutis. See on enesega kontaktis olemise ja enesevalitsemise, samuti hea vastuvõtlikkuse seisund, kus puudub viha ja hirm. Seisund on hea loomingulisele tegevusele, sest domineerib ülesehitav harmooniline tunne, mis tagab hea analüüsi- ning süneteesivõime. Seisund on hea ka pingete maandamiseks. Tahtega alfatasandile jõudmise treeningud aitavad leevendada stressi ja paremini elus toime tulla ning positiivsemalt häälestuda. Neurofüsioloogiliselt on selles seisundis lihtsalt väga raske kogeda ärritust või pinget, välja arvatud juhtudel, kui on tegemist aju arenguhälvete või kahjustustega. Alfa seisund on suurepärane seisund kiireks teadmiste omandamiseks ja võõrkeelte kiireks õppimiseks. Vaimselt tasakaalustunud loomeinimesed toimivad tavaliselt selles ajuvõnkeseisundis. Alfas produtseerib aju heaoluhormoone ehk nn. „valutapjaid“ hormoone – endorfiine, mis on keha loomulik valuvaigisti ja õnnetunde tekitaja. See ajuvõnkesagedus puudub füsioloogiliselt alkohoolikutel ja narkomaanidel.

Alfa on parim ravimisseisund, mis on kooskõlas ka planeedi omavõnkesagedusega ( ligilähedaselt 7,8 Hz.).

Beeta ahjuvõnkesagedus vastab aju arengus regulaarsel toimivana üle 11 eluaasta inimesele. See on aju ergastus- erutus- ja valmisoleku seisund ning on normaalseks ärkveloleku seisundiks tavaelus. Domineerib tundlikkus ja kiired reageeringud välisärritajatele. See on teadvustatud seisund. Aktiivne ja nähtav teadvuseseisund.

ADD ehk tähelepanupuudulikkuse sündroomi puhul ei tooda aju beeta sagedusi. Ilmneb siis, kui on vaja keskenduda ülesandele.

Kõrgbeeta on kõrgendatud aktiivsus ajus. Aju toodab lisakogustes serotiini ja melatoniini ning võib ilmneda erinevaid erutuse ja ärevuse seisundeid. Kõrgbeeta väljendub ka intensiivse kontsentratsiooni., pinge ja ärrituse puhul. Aktiivse suitsetaja aju toodab rohkesti kõrgbeeta vibratsioone ja vähe alfa võnkeid. Kõrgbeeta seisundis ilmnevad hirmud, vihahood, tugev distress.

K-kompleks avaldub lühiajalistes pursetes. Võib avalduda nii paanikahoogude kui ka kõrgloovuse „ahhaa“-kogemustena.
Gammalained mõõdeti mediteerivate Tiibeti munkade ajus, kellel oli palutud keskenduda kaastunde kiirgamisele. Nii võimsaid võnkeid ei ole ühegi rahuliku, mitte eptileptilise hoo ega krampide all kannataja ajus veel mõõdetud.

Inimesel on võime muuta oma ajuvõnkesagedusi, mis on võimas loovuse ressurss. See võimaldab avada aju ja meele peidetud potentsiaali ning leida üles maailmad, mida ei ole osanud eales varem ettegi kujutada.

Võrdluseks veel mõningaid võnkesagedusi väliskeskkonnast.

Elektririistad – 50-60 Hz

Kompuutrid – 20 000 Hz

Mobiiltelefonid – 840 milj. Hz

Mikrolaineahjud – 2,8 bilj. Hz

Mida kõrgem sagedus, seda rohkem serotoniini tekitab see inimese ajus ja seda ohtlikum võib see olla organismile, mis ei ole kohanenud sellise kõrge vibratsioonisagedusega.

Allikas:  http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?t=4057&sid=b5364e1ddac9c4673cf0ce54210e6feb